Kanakull koputas aknale

Nädal tagasi pühapäeval käis vastu köögiakent kops. Alguses arvasin, et ülevalt räästast kukkus sulaga lumi aknale. Aga siis nägin silmanurgast akna all lindu, suurt, kelle pikk triibuline saba ei viidanud sugugi tuvile, vaid märksa tõsisemale linnule. Siis keeras ta pead ja kõver nokk reetis, et tegemist oli kanakulliga, kelle oli ilmselt lindude söögimaja ligi meelitanud ja akna peegelduse tõttu oli ta vastu akent kopsanud. Nii lähedalt pole ma teda veel näinud, aga kahjuks pilti ei jõudnud teha, sest mõne hetke pärast lendas ta õunapuu otsa ja siis juba taas metsa poole.

Kuid aasta siis oli 2009, kui üks kanakull rappis meie õue peal tuvi. Vaatepilt oli eemale tõukav, ent samas ikkagi köitev - linnuelu oma eheduses. Ning kuna tegevus kestis üsna kaua, siis sai see ka jäädvustatud. Pildistatud läbi akna.

Imeilus talv

Tänavune talv on tõesti imeilus või ka võrratu, hunnitu jne. Kõikjal sätendab kristallimeri ja muudkui käiks fotokaameraga ringi ning jäädvustaks seda kaunidust. Kõike on aga raske pildile püüda ja nii tuleb seda ilu ikka ja jälle jalutuskäikudel nautida. Kõvemate külmakraadidega on isegi toredam õues olla, sest siis on õhk kuivem ning iseäranis päikesega ei taju ilma nii külmana.

Mõistagi tuleb jätkuks terve rodu pilte, kus loodusvaadetele sekka ka ikka toidutegemisi, ja koergi on kaamerasilma ette jäänud.

Alustuseks - vastlad on ukse ees ja ikka vähemalt kord tuleb vastlakukleid küpsetada ning ikka oma ennast tõestanud retsepti järgi. Kui mitte kiirustada ja lasta tainal nii alguses kui ka juba kukliteks voolituna korralikult kerkida, tulevad mõnusalt kohevad kuklid.

Ning nüüd siis talvisesse randa ja videvikueelsesse metsa, kus kommentaarid vast liigsedki.

    

No ja lõpetuseks ei saa läbi ilma tordita.

Talvel sobib kohvi kõrvale mocca-tort imehästi.

Siiliaasta on käes

Tänavuse aasta loom on siil ja loodan, et neid saab ikka rohkem näha kui mullu. Aga sügisel toimetas üks siilike päikeselaigus ja sättis siis end sinna mõnusalt tudule, kuniks koer teda uudistama läks.

Ühesõnaga - üks aasta on taas veerenud kaduvikku. Sündmustest on saanud mälestused ja mõned toimetamised on püütud piltidele. Oli lähiringis päris paljude juubelite aasta ja pidi seda siis ju tähistama ka.

Kaks ümmargust sünnipäeva, üks suur telk.

No ja tuleb välja, et kuigi nii palju indu suuremaid tegemisi ette võtta enam pole, sai torte tehtud üksjagu nii endale kui ka teistele. Omatehtud on ikka omatehtud!

Kergetele marjastele tortidele panin

aasta lõpus punkti jõhvikase jõulutordiga.

Kuna aasta algas lumiselt, siis haaras käsi paratamatult kaamera järele, sest mine tea, kui kauaks sellist kaunist talve jätkub.

1. jaanuari hommik.

Viimati sain sellise pildi teha 2011. aasta jaanuaris.

Lumerüüs aed.

Viggo lõbutseb lumes.

Alguses oli lumi talle nii võõras, et ta ei julgenud hädagi teha,

kuid nüüd on nina lumes tuhnimisest kogu aeg lumine.

Korralik kasukas laseb lumel lösutada.

Kes seal lume all küll elab?

Pere neljajalgsete vaikelu

Aeg lendab ja Martha-kiisul on meie peres juba aastaring täis saanud. Tal on üksjagu üleelamisi olnud, kuid nüüdseks - ei taha küll ära sõnuda - on ehk elu oma tasakaalu leidnud. Ja mõni päev tagasi tähtsat verstaposti, oma kuue kuu sünnipäeva tähistanud Viggoga on ta ka harjunud. Mõnikord on isegi tunne, et kassiproua justkui mängiks koerapoisiga, aga võib-olla on see üksnes minu soovmõtlemine.

Viggo on üks tore ja lustlik rõõmupall. Mõistagi tuleb ka ulakusi ette, kuid üsna vähe ja see mulle sobib. Igapäevaeluks vajalikud oskused on peaaegu omandatud, aga seda õpetamise poolt pean endale aeg-ajalt meelde tuletama ja siinkohal tuleb YouTube appi. No lihtsalt kipub elementaarne ununema, nagu näiteks rihma otsas jalutama õpetamine. Eks tasapisi õpetan talle muid lihtsalt toredaid oskusi juurde, sest energia tuleb ju kusagile maha laadida. Loomulikult said kuuekuuseks saamise puhul ka pildid tehtud.

Pärast toortoidule minekut on Martha tublisti kosunud

ja kenasti ümaraks muutunud.

Oma aega sisustab ta muidugi enamasti magamisega.

Neljakuune särasilm.

Siingi veel neljakuune.

Lustakas Viggo - kuus kuud täis.

Terane mandlisilm.

Koerapoiss kasvab

Viggo on nüüdseks oma uue kodu ja aiaga päris kenasti harjunud ning naudib kutsikaelu. Ta on tubli ja päris tark poiss ning õpib mõnda asja justkui õhust. Võõramate inimestega peab veel harjuma, aga teeme vaikselt edusamme. Marthaga eksisteerivad nad ka toredasti koos ja pakuvad teineteisele mõõdukalt elevust. Eks seda vastastikust kadedust on, kuid see käib asja juurde.

Martha kohta vast nii palju, et küll mässasin ma kassitoitude, konservide ja kuivtoiduga, kuid näksis ta üht ja mekkis teist ning andis mõista, et ega need kõlba kusagile. Käis mööda pliite ja lauda head ja paremat otsimas. Ning nüüd on siis lõpuks lahendus, nimelt toortoit ja kiisu on rahul. Kauss kogu aeg läigib ja peab nentima, et paksemaid jääke tekib liivakasti palju harvem.

Martha põõnutab nüüd igal pool nagu koera mänguasi.

Viggo: "Aga kuhu mina magama lähen?"

Näeb juba hoopis koeram välja :)

Köögi idüll ja kutsikaelu

Eks ma ikka köögis üsna palju aega veedan ja seal vaikselt toimetan. Kui saab aias pilte klõpsitud, siis juhtub ka köögis teinekord kaamera käepärast olema.

Purkide taaskasutus.

Tore oli neid korraga nii palju rivis vaadata.

Mõnikord õnnestub taluturult pardimune saada ja

küll tuleb nendest hää majonees!

Väga mõnusad suvised ampsud,

lihtsalt kurk ja singivõie.

Ning siit sujuvalt üle kutsikaelule. Viggo kasvab hoogsalt, harjub oma uue kodu ja pererahvaga, kuid võõraste suhtes on üsnagi umbusklik. Sellega tuleb ilmselt kõvasti vaeva näha, et ta ka teisi inimesi aktsepteerima hakkaks. Aga ta ju alles täitsa titt. Muidu on ta üks igavesti vahva koerapoiss, parajalt rahulik, kuid samas energiat jagub. Tore vaadata, kuidas ta mõnikord mööda aeda ringi kihutab, justkui tahaks hüüda: "Ma olen vabaaa!"

Viimasel ajal on köögi aknapealne Martha lemmikkoht

ja Viggo tulles veetis ta alguses mõne päeva peamiselt seal.

Esimesed päevad käisid nii Viggo kui ka Martha mõlemad

ettevaatlikult mööda seinaääri, kuid praeguseks on nad

teineteisega enam-vähem leppinud.

Eks Viggo on mõned korraga kassi käppa tunda saanud,

aga ta kasvab silmanähtavalt ja peatselt jõujooned muutuvad.

Ega nad suurteks mängusemudeks saa,

aga näha on, et ilmselt suudavad teineteist austada.

Viggo on tubli ja saab puhtuse hoidmisega piisavalt hästi hakkama,

nii et vaibad püsivad peaaegu puhtad.

Ning mänguasju ta armastab ja nohistab nendega omaette.

Kanaga armastab üksi madistada.

Murumängud palliga ja kõige juurde käib juba vaikselt

ka lihtsamate käskude õpetamine.