Las jääda ükski mets ...

Pole ma sugugi originaalne, kui tsiteerin meie luulemeistrite sõnu, mis on ka laulu sisse pandud. Paraku viimasel ajal kipuvad need iseenesest kummitama.

Las jääda ükski mets lindude jaoks alles,

las jääda ükski nurk nukruse jaoks alles,

las jääda ükski laas leidmiste jaoks alles...

(Leelo Tungal)

Ära puutu laululindu,

ära halba iial talle tee.

Andeks saad sa paljud vead,

aga laulinnuhaldjas tasub kätte,

tasub kätte, tasub kätte kõige eest,

kõige eest...

(Arvi Siig)

Kuna viimasel ajal tallan metsaradu ilma koerata, siis võtsin kord kaaslaseks fotoaparaadi. Lihtsalt tahtsin jäädvustada seda lummavat, hunnitut ilu, mida võib praegu veel meie pealinnas leida. Jalutagem koos...

Kes see käis? Kes jättis jäljed lumele?

Praegu sajab õues vihma ja ilm on na kevadine. Kuid veel nädal tagasi oli päris kena lumevaip maas ja ühel hommikul jäljerida trepi ees. No hiire ja roti jäljed peaks ära tundma ning orava jäljedki on mulle tuttavad, aga need tundusid olevat ikka kellegi teise omad. Pärast mõningast uurimist ja puurimist ei tulnud kedagi muud pähe kui nirk, keda oleme aias oma silmaga näinud. Variandid on ka kärp ja tuhkur, aga mine tea. Jäljed püüdsin pildile: jälje suurus oli umbes 2-2,5 cm ja lume sees hüpped olid nagu mõõdetult 40 cm vahedega, mis omane nirgile. Jäljed tulid naabri kuuri alt, kus saab mõnusalt ja segamatult pesa teha.

Järgmisel päeval oli pea pool aeda läbi trallitatud. Äkki ikka nirk, sest nad pidavat varakult veebruaris pulmitama.

Kolmandal päeval jälle uued jäljed teisel trepil, mis tundusid natuke teistsugused ja suuremad ning ka hüpped lumes olid 70 cm vahedega. Kärp?

Vaat nii nüüd need metsaloomad aedadesse meil trügivad, sest ümberringi näksitakse kogu aeg metsaala üha vähemaks ja mis neil üle jääb, kui nad tahavad ellu jääda.

Clara
06.09.2010 - 19.01.2024

Läinud on meie kallis sõber.

Kerget käppa sulle, armas Clarake, taevastel teedel,

kus sind juba nii mõnigi semu ees ootamas.

Niisugune väike pambu meile tuli.

Clara ja Petsi esimesed mängud.

Pets osutus asendamatuks mängukaaslaseks ja energia maha laadijaks,

sest belgia lambakoerad on tohutud energiapommid.

Tugeva iseloomuga mandlisilm püüdis peagi voodit endale vallutada,

aga ka meil oli iseloomu - voodi jäi ikka meile.

Sõbrad.

Vaat sellised hüpped ja pallipüüdmised parimas eas.

Kaitsetrenn.

Kaitsetrennis käis Clara peremehega.

Aga kuulekus jäi peamiselt perenaise kanda.

A-tõkkest lendas Clara üle kui lind.

Ka koduski sai harjutatud.

Verivorst pole kiirtoit

Aasta lõpp on äkki käes, jõulud möödas ja verivorstid tehtud-söödud. Tõepoolest, rõõm on, et neid inimesi on päris palju, kes veel ise vorste teevad, aga enamik küpsetab. Ja selle küpsetamisega, nimelt naha krõbedaks saamisega olen mõnikord isegi hädas olnud. Samas nõukaajast ei mäleta mingit probleemi. Nii meenutasimegi vennaga, kuidas vanasti sai verivorste puupliidiahjus ikka pikalt küpsetatud. Ilmselt see tänapäeva 20 minuti soovitus ja üsna madalad temperatuurid ongi segadust tekitanud.

Niisiis tegin oma katsetused nii gaasiahju kui ka elektriahjuga, mis mul nõnna uus, et vaja teist alles tundma õppida. Gaasiahjus küpsetasin verivorste suitspõseviiludega 190 kraadi juures 50 minutit ja siis keerasin kuumuse veel kümneks minutiks väiksemaks, seega kokku olid vorstid ahjus tund aega. Nahk tuli mõnusalt krõbe, sisu meeldivalt tahke ja kõik vorstid jäid kenasti terveks. Järgmiseks uurisin elektripliidi juhendit ja püüdsin mõistatada, milline režiim verivorstide küpsetamiseks valida. Lõpuks valisin sellise, millega soovitatakse küpsetada krõbeda põhja ja kattega kooki (kuumus alt ja ülevalt grill pluss pöördõhk). Temperatuuriks valisin 190 kraadi, kuid ahi otsustas natuke juurde panna (nimelt eraldi ahjutermomeeter näitas muud). Kuna temperatuuri alandamisega jäin hiljaks, siis läksid paar vorsti lõhki, aga sellest polnud midagi. Vorstid olid ahjus 50 minutit ja said ka päris toredalt krõbeda nahaga. Kuna kõht oli kohutavalt tühi, siis ei mallanud tundi täis oodata.

Seega võib kokkuvõtteks öelda, et verivorst pole kiirtoit.

Sel aastal klõpsutasin verivorstide tegemisest mõne pildi ka.

Alustasin verivorstide tegemist ikka käsitsi soolikasse toppimisest,

kuid kuna portsud läksid iga aastaga üha suuremaks,

otsustasin üsna kiiresti vorstipritsi kasuks.

Vorstipritsi eelis on minu jaoks ka selles,

et soolika sisu on parem reguleerida ja

sellest johtuvalt pärast vorste parem keerutada.

Valmis keerutatud verivorstid enne kupatamist.

Ja vorstid pärast kupatamist.

Vahepeal olen ka kringleid küpsetanud ja torte teinud.

Talvine Pavlova tort kirssidega detsembrikuu sünnipäevalapsele.

Hmm... sobiks hästi nii jõulu- kui ka vana-aastaõhtu lauale.

Ja lõpetuseks, Milli on juba kassi tegu ja nägu. Karv kasvab visalt, kuid kindlalt.

Krutskeid täis pisike kiisu.

Head vana aasta lõppu ja uuel aastal pikka meelt!

Clarast ja Millist

Alustuseks, nagu meile öeldi, julged on need inimesed, kes kodus suure remondi ette võtavad, ja praegu tõdeme, et nii see on. Aga on hää meel, et pärast mitut aastat arupidamist sai see samm tehtud. Nüüd toibume ja elu hakkab taas rööpasse minema.

Vahepeal oli Claral sünnipäev ja tal sai 13. aastaring täis. Mõistagi sai sünnipäevalapsele ka fotosessioon tehtud. Rõõm, et "vanaproua" on endiselt tegus.

Milli on natuke ärksam "vanaproua", kuigi arstil käies selgus, et temal samuti terviseprobleemid. Kuna kass on võetud varjupaigast, siis tegelikult pole ta täpsest vanusest aimugi. Võtsime justkui 8aastase, aga dokumendis seisab 9aastane, ja kui kassile arsti juurde järele läksime, mainis ta jutu sees 10aastast kassi 😏 Kuid pole lugu, kiisu on vahva ja teeb meile aeg-ajalt tsirkust, et meil igav ei hakkaks.

Ah jaa, üks Milli muredest oli täielikult pulstunud karv. Kammida ta ennast ei lase - ma ei tea, kuidas küll varem ta karva hooldati - ja seega tuli lõpuks abi paluda. Tagasi saime - no kuidas nüüd öeldagi? - väikese lõvilaka. Kes kutsus teda siidiussiks, kes draakoniks, aga praeguseks on juba väike karvakiht, mida hoogsalt vaibale ja mujalegi puistata, taastunud. Silmaga pole tõesti näha, mida tal küll puistata on, kuid tolmuimejaga tõmmates on vaip kassivilla täis.

Siin on veel Milli veel oma uhke karvaga padjakiisu.

Niimoodi nägi Milli välja pärast pügamist,

no käe all siidiuss mis siidiuss.

Siin juba kerge karvakiht näha.

Päike on Millile kogu aeg meeldinud,

aga eks praegu otsib ilmselt rohkem sooja.

Elu läheb edasi

Highway to Heaven

Vaikushetk minu jaoks kestab, kuid elu läheb oma rada, kuigi üsna visalt.

Meie Milli on meie kodu kenasti omaks võtnud ja pakub meile eredamaid elamusi. Paraku tema minevikust me palju ei tea ja tema iseloomu suhtes on veel nii mõndagi avastada. Ta on hoopis teistsuguse iseloomuga kui meie eelmised kassid, mistõttu üllatusi aeg-ajalt ette tuleb. Nii tubast kassi pole meil enne olnud.

Diivanite ja toolide seljatoed on seni kõrgemad paigad,

mida Milli on vallutanud.

Kui pererahvas on köögis, istub Milli kombekalt laua ääres,

aga üksi olles on muidugi laua peal mugavam.

Clara-kutsa tegi meid vahepeal murelikuks, ei tahtnud enam süüa ega liikuda. Aga sedakorda oli taas arstist abi. Selgus, et Claral on neerud väga kehvaks jäänud, seega sai ta pandud spetsiaalse toidu peale ning ennäe imet - meil jälle tegus vanaproua vaikselt ringi tatsumas. Polnudki rohkem vaja kui toidu vahetust, nii et toidul on ikka suur mõju!

Paksu karva sees on praegu tegelikult peaaegu õiges kaalus koer. 

Hallikasvalgetest karvadest on näos justkui mask,

kuid koera jaoks on kaksteist aastat ju üsna väärikas iga.

Ning lõpetuseks ikka pilte tortidest ka. Tegin neid kohe mõnuga, sest köök läheb vähekeseks ajaks puhkusele ja suurtes küpsetamistes tuleb paus.

Maasika-virsikutort

Mocca-tort

Maasikatort 1

Maasikatort 2