Õunavargad

Taas pean tsiteerima laulusõnu "Üksinda ma kõnnin metsas, ümberringi kuused, kased. Orav istub männi otsas, linnukene siristab". Aga vaat ei istu orav männi otsas ja linnukene ei sirista. Orav istub hoopis õunapuu otsas ja mõlemad maiustavad õuntega! Ühesõnaga...

Eile hommikul oma põllulapikesel toimetades nägin silmanurgast mingit tumedat kuju üle muru volksamas. Lähemal uurimisel oli tegu oravaga, kes oli ilmselt aias oma tavakäigul, sest suundus minust välja tegemata täiesti segamatult õunapuu juurde. Järgnesin talle vargsi ja otsisin teda puu otsast ning sealt ta mulle vastu vaataski, väike õunapabul hambus. Mõtlesin, et kui kahju, et kaamerat käepärast pole. Aga siis asus orav rahulikult õuna näksima. Käskisin tal mõttes paigale jääda ja lippasin tuppa fotoaparaadi järele. Kui ma tagasi jõudsin, oli tal juba suurem saak süles ja tema pilk oli väga kõnekas: "Tahad ka? Kui ei taha, oma viga!" Muhelesin terve päeva omaette - no nii vahva kelmust täis ja üleannetu tegelane.

"Vaata, mis mul on!"

"Nii nämma õun."

"Oi kui maitsev - krõmps, krõmps, krõmps!"

"Kas tahad ka?"

"Äh, oma viga, kui ei taha."

Meie kodulinnud musträstad hindavad aga pigem mädanenud õunu ja saavad nendest kõhu kenasti täis. Ka nemad ei lase ennast inimesest segada ja nii õnnestus pildile püüda üks õuna tuuseldav emalind, kellega vahepeal pikalt tõtt vaatasin.

"Ahaa, jälle uued õunad!"

"See tundub üsna isuäratav."

"Ongi päris maitsev."

"Püüaks vähe suurema tüki kätte saada."

"Oeh, kõht hakkab juba täis saama."

"Äkki saan ülejäänud õuna kaasa võtta?"

Ja selle, mis järele jääb, söövad herilased.

Kas kollane keldritigu?

Väga veider on viimasel ajal lugeda artikleid ja kuulata uudislugusid, kus palutakse võõrliikide hirmus mitte hävitada meie kohalikke tigusid ehk siis nälkjaid, sest lihtsalt pole võimalik kusagilt küsida, kellega tegu. Keskkonnaameti kodulehel palutakse teatada teost, kes on kindlalt võõrliik. No kust mina seda teadma pean, kui meie oma Eesti liikidest on materjali väga kasinalt. Pilte on peamiselt mustast seateost ja siis jutt juures, et on veel palju muid. Ning loomulikult ei taha ma hävitada meie oma kohalikku tigu, kes on tore huumusetootja ja ilmselt ka koguni võõrliikide hävitaja. Aga...

Juba vast aastat kolm olen aeg-ajalt leidnud oma krundilt päris pirakaid nälkjaid. Alguses muidugi pidasin ka võõrliigiks, sest pole kunagi nii suuri näinud. Kuid Hispaania teetigu guugeldades ei näinud leitud isendid sugugi sellised välja. Siis leidsin jutu ka kodumaistest liikidest ning see pani mõtlema. Paljunenud need loomakesed meeletult ei ole, leidnud olen neid sõnnikukottide ja puurida juurest, kus olid kõdunenud halud. Olen neid näinud veel kasvuhoone katusel ja maja seinal. Värvilt on nad pigem rohekad ja pikkust väljasirutatult umbes kaheksa sentimeetrit. Nõnda olen jätnud nad hävitamata. Kord õnnestus ühest pilti teha ja fotot suurendades isendit lähemalt uurida, kuid kuna pildistasin õhtuhämaruses, siis jäi pisuke kahtlus. Täna pärast vihma kergitasin üht umbrohukotti ja seal oligi jälle üks külaline, keda siis põhjalikumalt uurisin ja kellest õnnestus ka hääd pildid teha. Minu meelest on tegu meie oma kodumaise teoga ja nii ütlesin: "Tulgu või hullem," ja kompostikasti ta läks.

Põhilise võrdluse tegin ikka Keskkonnaameti kodulehel oleva info põhjal. Teo selg ja mantlikilp on kirju, sabaots on teravatipuline, hingamisava on mantlikilbi tagaosas ja limajälg on läbipaistev, kuid katsudes peaaegu üldse mitte limane.

Kuid siis veel kord guugeldades leidsin sellise teo nagu kollane keldritigu ehk Limacus Flavus. Euroopas levinud. Elab majaseinte ääres niisketes kohtades, vanades hoonetes, keldrites, aedades, kivide all jne. On kollaksrohelist kuni oliivikarva, tundlad sinkjat värvi ja pikkust keskeltläbi 7,5-10 cm. Palutakse oma aiast mitte hävitada, sest roheliste taimede asemel sööb kõdu.