Õunavargad
Taas pean tsiteerima laulusõnu "Üksinda ma kõnnin metsas, ümberringi kuused, kased. Orav istub männi otsas, linnukene siristab". Aga vaat ei istu orav männi otsas ja linnukene ei sirista. Orav istub hoopis õunapuu otsas ja mõlemad maiustavad õuntega! Ühesõnaga...
Eile hommikul oma põllulapikesel toimetades nägin silmanurgast mingit tumedat kuju üle muru volksamas. Lähemal uurimisel oli tegu oravaga, kes oli ilmselt aias oma tavakäigul, sest suundus minust välja tegemata täiesti segamatult õunapuu juurde. Järgnesin talle vargsi ja otsisin teda puu otsast ning sealt ta mulle vastu vaataski, väike õunapabul hambus. Mõtlesin, et kui kahju, et kaamerat käepärast pole. Aga siis asus orav rahulikult õuna näksima. Käskisin tal mõttes paigale jääda ja lippasin tuppa fotoaparaadi järele. Kui ma tagasi jõudsin, oli tal juba suurem saak süles ja tema pilk oli väga kõnekas: "Tahad ka? Kui ei taha, oma viga!" Muhelesin terve päeva omaette - no nii vahva kelmust täis ja üleannetu tegelane.
"Vaata, mis mul on!"
"Nii nämma õun."
"Oi kui maitsev - krõmps, krõmps, krõmps!"
"Kas tahad ka?"
"Äh, oma viga, kui ei taha."
"Ahaa, jälle uued õunad!"
Meie kodulinnud musträstad hindavad aga pigem mädanenud õunu ja saavad nendest kõhu kenasti täis. Ka nemad ei lase ennast inimesest segada ja nii õnnestus pildile püüda üks õuna tuuseldav emalind, kellega vahepeal pikalt tõtt vaatasin.
"Püüaks vähe suurema tüki kätte saada."
Muhe aiaelu vaatleja oled!
VastaKustuta