Aastalõpuheietus

Eks tuleb ikka üks vahepunkt panna, et uus aasta saaks alata.

See aasta oli üldiselt hea ja tegus aasta. Taas sai nii mõndagi õpitud ja söögitegemise vallas tundub, et lõpuks on kringlitegemine käpas. Ausalt öeldes pole vist eelnevas elus nii palju kringleid ja stritsleid küpsetanud kui viimase poolaasta jooksul.

Singi-juustukringel

Õuna-kohupiimakringel

Šokolaadikringel

Ja veel aasta lõpus sünnipäevatort jõululapsele.

Aias oli palju tegemist, uute kogemuste omandamist ja kliimamuutustega kohanemist. Järgmiseks aastaks on osa plaane juba tehtud, kuid tahaks veel jõuda sellest aastast aianduse alamblogisse tagasivaate teha.

Isa sai 90. Sel puhul pidasime toreda peo

ja ausalt öeldes sai aeda esimest korda telk püsti pandud.

Kuid nii kui nipsti sai suvest talv ja saati rohke lumega, mis kord tuli ja läks ning siis jälle tuli, et vähemalt aastavahetusel meid rõõmustada. 

Lumerüüs jugapuu.

Kolkvitsia 'Pink Cloud' muutub talvel valgeks pilveks.

Harilik sarapuu 'Contorta' näitab oma tõelist ilu just talvel.

Kuradipuu on ilma lehtedeta nagu sale skulptuur.

Männimets, mida usin inimene tahab kangesti pargiks hooldada.

Ning tõeliseks rosinaks aasta lõpus oli toreda linnukese nägemine, kes õnnestus ka ehkki kehvakeselt, kuid siiski pildile püüda. Nimelt ajasime naabrinaisega tema aias juttu ja meie tähelepanu köitis tihaste sädistamine puu otsas. Arutasime siis, mis liiki tihased need on, kui minust teravama silmaga naabrinaine märkas, et puu otsas kükitab ka pisike kakk. Minu silmale nägi praeguses hämaras päevavalguses linnuke välja nagu väike rästas, aga pisukese pingutusega oli näha, et tegu ikka vähe teistsuguse sulelisega. Nagu ikka, palusin kakukest, et ta ootaks, kuni ma koju lippan ja fotoaparaadi toon. Too tuligi mu soovile vastu. Kuid valgust oli vähe ja kuna ma ei tahtnud linnukest välguga ehmatada, tuli esimene pilt üsna hale. Aga õnneks on võimalik tänapäeval pilte töödelda ja nii on ikka nii palju näha, et sai teine isegi tuvastatud - värbkakk. Teise pildi tegin välguga ja linnu kõhualune on ilusasti näha, kuid nagu arvata võis, ehmatas valgussähvatus kaku lendu. Ta jäi küll korraks pidama teisele puule, kuid siis läksin juba mina nii ähmi täis, et pildistamisest ei tulnud enam midagi välja. Aga aasta lõpuks rosin missugune! Kakk on ju tarkuse sümbol ja tarkust pole kunagi liiast😉

Värbkakk - hämarikulind.

Kõhualune aitas linnukese tuvastamisele kaasa.

Tarkust ja kainet meelt uuel aastal!

Ja ongi juba jõulud - lumised jõulud!

Kuna jõuluõhtusöök küla peal ja oma panus ettevalmistusi tehtud, jäi hetk aega ka enda jaoks. Üle pika aja on toredad lumised jõulud. Päev algas minu jaoks taas küpsetamisega, millele järgnes kiire lumerookimine, ning siis jälle kööki. Täna oli kavas ainult jõulutort, verivorstiralli on selleks korraks õnneks juba seljataga.

Vorste tegin nii pakse kui peenikesi.

Enda tehtud maitsevad ikka kõige paremad!

Klõpsasin ka paar pilti tänasest lumerohkusest.

Ning kui veel vaja tordiks ideed, siis retsepti leiad kokkamise alablogist.

Jõulutort Kreeka pähklite ja jõhvikatoormoosiga.

Kauneid ja rahulikke jõule!

Seeneaeg

Tuletades ühe tuntud luuletuse põhjal:

Seenemikk, seenemikk,

küll sa oled imelik.

Oled väike, ülemeelik,

kübar peas ja seljas seelik.

Seda võiks öelda nii mõnegi seenekohta, aga maitsev seelikuga seen ja üks minu vaieldamatu lemmik on endiselt kitsemampel, mis ei jää mul ühelgi aastal korjamata. Tänavu tundub, et seeni on vähemalt hetkel palju ja valik on väga mitmekesine, nii et on, mida kohe pannile panna ja mida soolamiseks kupatada. Nagu juba eelnevalt olen öelnud, ei vea mind tavaliselt seente tuvastamisel alt minu nii-öelda seenepiibel ehk "400 Eesti seent", mille järgi õppisin äsja selgeks kollase ebaheiniku. Sedakorda oli foto järgi seda tuvastada raske, kuid kirjeldus oli väga hea. Kahjuks jäi endal pilt tegemata, sest enne jõudsid seened pannile. Samuti aitab tänapäeval internet, kust saab seeni otsida ladinakeelse nime järgi.

Ühesõnaga - tänavu tasub seenele minna!

Sellel hooajal leidsin jälle seelikuga iluduse metsšampinjoni,

mille üks kindel tunnus on aniisilõhn.

Kahjuks olid seened aga vaatamata ilusale välimusele

seest juba usside poolt nahka pistetud.

Viimane foto on ühest varasemast hooajast.

Üks näide tänavusest seenesaagist.

Paar pilti tehtud toas välguga ja paar õues loomulikus valguses.

Seelikuga kaunitarid on kitsemamplid

ning neile lisaks on ka tatikaid ja pilvikuid.

Õunavargad

Taas pean tsiteerima laulusõnu "Üksinda ma kõnnin metsas, ümberringi kuused, kased. Orav istub männi otsas, linnukene siristab". Aga vaat ei istu orav männi otsas ja linnukene ei sirista. Orav istub hoopis õunapuu otsas ja mõlemad maiustavad õuntega! Ühesõnaga...

Eile hommikul oma põllulapikesel toimetades nägin silmanurgast mingit tumedat kuju üle muru volksamas. Lähemal uurimisel oli tegu oravaga, kes oli ilmselt aias oma tavakäigul, sest suundus minust välja tegemata täiesti segamatult õunapuu juurde. Järgnesin talle vargsi ja otsisin teda puu otsast ning sealt ta mulle vastu vaataski, väike õunapabul hambus. Mõtlesin, et kui kahju, et kaamerat käepärast pole. Aga siis asus orav rahulikult õuna näksima. Käskisin tal mõttes paigale jääda ja lippasin tuppa fotoaparaadi järele. Kui ma tagasi jõudsin, oli tal juba suurem saak süles ja tema pilk oli väga kõnekas: "Tahad ka? Kui ei taha, oma viga!" Muhelesin terve päeva omaette - no nii vahva kelmust täis ja üleannetu tegelane.

"Vaata, mis mul on!"

"Nii nämma õun."

"Oi kui maitsev - krõmps, krõmps, krõmps!"

"Kas tahad ka?"

"Äh, oma viga, kui ei taha."

Meie kodulinnud musträstad hindavad aga pigem mädanenud õunu ja saavad nendest kõhu kenasti täis. Ka nemad ei lase ennast inimesest segada ja nii õnnestus pildile püüda üks õuna tuuseldav emalind, kellega vahepeal pikalt tõtt vaatasin.

"Ahaa, jälle uued õunad!"

"See tundub üsna isuäratav."

"Ongi päris maitsev."

"Püüaks vähe suurema tüki kätte saada."

"Oeh, kõht hakkab juba täis saama."

"Äkki saan ülejäänud õuna kaasa võtta?"

Ja selle, mis järele jääb, söövad herilased.

Kas kollane keldritigu?

Väga veider on viimasel ajal lugeda artikleid ja kuulata uudislugusid, kus palutakse võõrliikide hirmus mitte hävitada meie kohalikke tigusid ehk siis nälkjaid, sest lihtsalt pole võimalik kusagilt küsida, kellega tegu. Keskkonnaameti kodulehel palutakse teatada teost, kes on kindlalt võõrliik. No kust mina seda teadma pean, kui meie oma Eesti liikidest on materjali väga kasinalt. Pilte on peamiselt mustast seateost ja siis jutt juures, et on veel palju muid. Ning loomulikult ei taha ma hävitada meie oma kohalikku tigu, kes on tore huumusetootja ja ilmselt ka koguni võõrliikide hävitaja. Aga...

Juba vast aastat kolm olen aeg-ajalt leidnud oma krundilt päris pirakaid nälkjaid. Alguses muidugi pidasin ka võõrliigiks, sest pole kunagi nii suuri näinud. Kuid Hispaania teetigu guugeldades ei näinud leitud isendid sugugi sellised välja. Siis leidsin jutu ka kodumaistest liikidest ning see pani mõtlema. Paljunenud need loomakesed meeletult ei ole, leidnud olen neid sõnnikukottide ja puurida juurest, kus olid kõdunenud halud. Olen neid näinud veel kasvuhoone katusel ja maja seinal. Värvilt on nad pigem rohekad ja pikkust väljasirutatult umbes kaheksa sentimeetrit. Nõnda olen jätnud nad hävitamata. Kord õnnestus ühest pilti teha ja fotot suurendades isendit lähemalt uurida, kuid kuna pildistasin õhtuhämaruses, siis jäi pisuke kahtlus. Täna pärast vihma kergitasin üht umbrohukotti ja seal oligi jälle üks külaline, keda siis põhjalikumalt uurisin ja kellest õnnestus ka hääd pildid teha. Minu meelest on tegu meie oma kodumaise teoga ja nii ütlesin: "Tulgu või hullem," ja kompostikasti ta läks.

Põhilise võrdluse tegin ikka Keskkonnaameti kodulehel oleva info põhjal. Teo selg ja mantlikilp on kirju, sabaots on teravatipuline, hingamisava on mantlikilbi tagaosas ja limajälg on läbipaistev, kuid katsudes peaaegu üldse mitte limane.

Kuid siis veel kord guugeldades leidsin sellise teo nagu kollane keldritigu ehk Limacus Flavus. Euroopas levinud. Elab majaseinte ääres niisketes kohtades, vanades hoonetes, keldrites, aedades, kivide all jne. On kollaksrohelist kuni oliivikarva, tundlad sinkjat värvi ja pikkust keskeltläbi 7,5-10 cm. Palutakse oma aiast mitte hävitada, sest roheliste taimede asemel sööb kõdu.

Looduse rütmis

Suvi muudkui tasapisi kulgeb ja tuleb õppida palavaga elama ja toime tulema. Õnneks on ilmataat andnud nüüd mõnegi hingetõmbepäeva. Ammu pole olnud nii pikalt ka nõnda sooja merevett, nii et sealgi on juba sulistatud üksjagu. Samuti ei mäleta, et oleks oma toidulauaga peaaegu õue kolinud.

Ei saa palavaga jätta küpsetamata ja mõnel harval vihmasel õhtupoolikul fotoaparaadiga ringi käimast, et lakkamatult vilgast aiaelu jäädvustada.

Kuna august juba ukse ees, siis on põllumaalt ja kasvumajast natuke saaki koristatud ja esimesed moosidki vaaritatud, mille kogemusi "Kokkamises" jagan.

Hääle naabrile tegin maasikatordi.

Ühel õhtul, kui lõpetasime söömist, ilmus kostiliseks tore siil.

Ta tundis end väga koduselt ja veetis meie seltsis mõnusalt aega.

Ka musträstad on kodunenud ja

nendega jalutame ikka peaaegu käsikäes aias.

Vahepeal juhtus olema üks vihmane õhtu, mis ajas ilmselt segadusse ka varesed,

kes ei otsinud varju, vaid pidasid vapralt oma koosolekut naabermaja antennil.

Kaelustuvid

No elu aias on üsna huvitav, kui nii võib öelda - hiired jooksevad sind jalust maha, juunipõrnikad lendavad sind pikali. Tänavu on olnud aias juba kaks pesakonda ilmselt mingeid põldhiiri. Esimesega oli selline tunne, et näen luulusid, üks hiir siin, teine juba seal ja siis neli-viis tükki korraga sireli all ringi sibamas. Teisel peakonnal üritas hiireemme poegadele öelda, et aeg on täiskasvanuks saada ja omapead elama hakata. Kuid nood käisid nagu pardipojad visalt emmel kannul ja eemalt vaadates jäi mulje, justkui uss väänleks läbi rohu. Juunipõrnikad tegin kindlaks alles äsja, sest varem polnud selliseid mardikaid nõnda rohkel kombel õhtuhämaruses valju põrinaga lendamas näinud. Muudkui siuh ja siuh nina eest läbi. Iseäranis meeldib neile roniroos "Põhjatäht" küllap sellepärast, et ta õied helendavad pimeduses.

Aga pärast eelmist postitust arvasid kaks kaelustuvi, et nemadki soovivad pildile saada, ja nii nad mulle õhtul päris tükk aega poseerisid. Üks väike tundmatu linnuke tiirutas ka nende ümber ja temagi õnnestus jäädvustada.

Ei osanud seda linnukest määrata, aga tundub,

et tegemist võib olla pruunselg-põõsalinnuga.