Vabatekst

Armas külaline! Oled jõudnud blogisse, mida pean mina, Siiri. Siin näed kolmes alamblogis nii mu uusi kui ka vanemaid tegemisi aias, käsitööalal ja kokanduses ning saad lugeda niisama uitmõtteid. Oma töid-tegemisi jäädvustasin pea kümme aastat käsitööfoorumis isetegija.net, kuid kuna sealse rikke tõttu läks kogu see ajalugu kaduma, siis oli aeg luua nii-öelda oma koht. Tore, kui leiad siit vaatamist, inspiratsiooni või ka uusi teadmisi.



teisipäev, 13. aprill 2021

No tere, kevad


Üksinda ma kõnnin metsas,
ümberringi kuused, kased;
orav istub männi otsas,
linnukene siristab.

See on lapsepõlves õpitud laul, mis saadab mind siiani, ja metsas jalutades tuleb see ikka meelde. Aga tegelikult pole orava nägemiseks vaja metsa minna, sest tundub, et need loomakesed on meie kandi aiad väga omaks võtnud ja neid näeb juba päris tihti ümbruskonnas toimetamas. Samuti kajab meie kodu ümbrus linnulaulust ja nende pesi aias ei jõua vaat et enam kokku lugedagi. Ei tohi nad ju inimest karta, kui tahavad ellu jääda. Olen varem kirjutanud, et musträstad on meile ronirooside sisse pesad teinud ja seal juba paar aastat pesitsenud. Aga küllap nüüdseks on pesad nii mustad, et tuli uued teha - ja kuhu siis veel, kui otse aeda viiva ukse taha posti otsa! Mitu päeva imestasin, et miks aianoad ja nöörid maas, kuni lõpuks selgus, et need lihtsalt segasid pesa ehitamist.
Praegu istubki vapper linnuke munadel ega lase ennast meie edasi-tagasi käimistest segada, ehkki alguses püüdis meid oma kisa ja tiivaplaginaga peletada. Seletasin talle siis rahulikult, et peame kõrvuti kenasti toime tulema, ja tundub, et ta sai sellest aru. Vaat sellised lood.

Siin ta siis on - vapper emalind kõigutamatult oma pesal.