Verivorst pole kiirtoit

Aasta lõpp on äkki käes, jõulud möödas ja verivorstid tehtud-söödud. Tõepoolest, rõõm on, et neid inimesi on päris palju, kes veel ise vorste teevad, aga enamik küpsetab. Ja selle küpsetamisega, nimelt naha krõbedaks saamisega olen mõnikord isegi hädas olnud. Samas nõukaajast ei mäleta mingit probleemi. Nii meenutasimegi vennaga, kuidas vanasti sai verivorste puupliidiahjus ikka pikalt küpsetatud. Ilmselt see tänapäeva 20 minuti soovitus ja üsna madalad temperatuurid ongi segadust tekitanud.

Niisiis tegin oma katsetused nii gaasiahju kui ka elektriahjuga, mis mul nõnna uus, et vaja teist alles tundma õppida. Gaasiahjus küpsetasin verivorste suitspõseviiludega 190 kraadi juures 50 minutit ja siis keerasin kuumuse veel kümneks minutiks väiksemaks, seega kokku olid vorstid ahjus tund aega. Nahk tuli mõnusalt krõbe, sisu meeldivalt tahke ja kõik vorstid jäid kenasti terveks. Järgmiseks uurisin elektripliidi juhendit ja püüdsin mõistatada, milline režiim verivorstide küpsetamiseks valida. Lõpuks valisin sellise, millega soovitatakse küpsetada krõbeda põhja ja kattega kooki (kuumus alt ja ülevalt grill pluss pöördõhk). Temperatuuriks valisin 190 kraadi, kuid ahi otsustas natuke juurde panna (nimelt eraldi ahjutermomeeter näitas muud). Kuna temperatuuri alandamisega jäin hiljaks, siis läksid paar vorsti lõhki, aga sellest polnud midagi. Vorstid olid ahjus 50 minutit ja said ka päris toredalt krõbeda nahaga. Kuna kõht oli kohutavalt tühi, siis ei mallanud tundi täis oodata.

Seega võib kokkuvõtteks öelda, et verivorst pole kiirtoit.

Sel aastal klõpsutasin verivorstide tegemisest mõne pildi ka.

Alustasin verivorstide tegemist ikka käsitsi soolikasse toppimisest,

kuid kuna portsud läksid iga aastaga üha suuremaks,

otsustasin üsna kiiresti vorstipritsi kasuks.

Vorstipritsi eelis on minu jaoks ka selles,

et soolika sisu on parem reguleerida ja

sellest johtuvalt pärast vorste parem keerutada.

Valmis keerutatud verivorstid enne kupatamist.

Ja vorstid pärast kupatamist.

Vahepeal olen ka kringleid küpsetanud ja torte teinud.

Talvine Pavlova tort kirssidega detsembrikuu sünnipäevalapsele.

Hmm... sobiks hästi nii jõulu- kui ka vana-aastaõhtu lauale.

Ja lõpetuseks, Milli on juba kassi tegu ja nägu. Karv kasvab visalt, kuid kindlalt.

Krutskeid täis pisike kiisu.

Head vana aasta lõppu ja uuel aastal pikka meelt!

Clarast ja Millist

Alustuseks, nagu meile öeldi, julged on need inimesed, kes kodus suure remondi ette võtavad, ja praegu tõdeme, et nii see on. Aga on hää meel, et pärast mitut aastat arupidamist sai see samm tehtud. Nüüd toibume ja elu hakkab taas rööpasse minema.

Vahepeal oli Claral sünnipäev ja tal sai 13. aastaring täis. Mõistagi sai sünnipäevalapsele ka fotosessioon tehtud. Rõõm, et "vanaproua" on endiselt tegus.

Milli on natuke ärksam "vanaproua", kuigi arstil käies selgus, et temal samuti terviseprobleemid. Kuna kass on võetud varjupaigast, siis tegelikult pole ta täpsest vanusest aimugi. Võtsime justkui 8aastase, aga dokumendis seisab 9aastane, ja kui kassile arsti juurde järele läksime, mainis ta jutu sees 10aastast kassi 😏 Kuid pole lugu, kiisu on vahva ja teeb meile aeg-ajalt tsirkust, et meil igav ei hakkaks.

Ah jaa, üks Milli muredest oli täielikult pulstunud karv. Kammida ta ennast ei lase - ma ei tea, kuidas küll varem ta karva hooldati - ja seega tuli lõpuks abi paluda. Tagasi saime - no kuidas nüüd öeldagi? - väikese lõvilaka. Kes kutsus teda siidiussiks, kes draakoniks, aga praeguseks on juba väike karvakiht, mida hoogsalt vaibale ja mujalegi puistata, taastunud. Silmaga pole tõesti näha, mida tal küll puistata on, kuid tolmuimejaga tõmmates on vaip kassivilla täis.

Siin on veel Milli veel oma uhke karvaga padjakiisu.

Niimoodi nägi Milli välja pärast pügamist,

no käe all siidiuss mis siidiuss.

Siin juba kerge karvakiht näha.

Päike on Millile kogu aeg meeldinud,

aga eks praegu otsib ilmselt rohkem sooja.

Elu läheb edasi

Highway to Heaven

Vaikushetk minu jaoks kestab, kuid elu läheb oma rada, kuigi üsna visalt.

Meie Milli on meie kodu kenasti omaks võtnud ja pakub meile eredamaid elamusi. Paraku tema minevikust me palju ei tea ja tema iseloomu suhtes on veel nii mõndagi avastada. Ta on hoopis teistsuguse iseloomuga kui meie eelmised kassid, mistõttu üllatusi aeg-ajalt ette tuleb. Nii tubast kassi pole meil enne olnud.

Diivanite ja toolide seljatoed on seni kõrgemad paigad,

mida Milli on vallutanud.

Kui pererahvas on köögis, istub Milli kombekalt laua ääres,

aga üksi olles on muidugi laua peal mugavam.

Clara-kutsa tegi meid vahepeal murelikuks, ei tahtnud enam süüa ega liikuda. Aga sedakorda oli taas arstist abi. Selgus, et Claral on neerud väga kehvaks jäänud, seega sai ta pandud spetsiaalse toidu peale ning ennäe imet - meil jälle tegus vanaproua vaikselt ringi tatsumas. Polnudki rohkem vaja kui toidu vahetust, nii et toidul on ikka suur mõju!

Paksu karva sees on praegu tegelikult peaaegu õiges kaalus koer. 

Hallikasvalgetest karvadest on näos justkui mask,

kuid koera jaoks on kaksteist aastat ju üsna väärikas iga.

Ning lõpetuseks ikka pilte tortidest ka. Tegin neid kohe mõnuga, sest köök läheb vähekeseks ajaks puhkusele ja suurtes küpsetamistes tuleb paus.

Maasika-virsikutort

Mocca-tort

Maasikatort 1

Maasikatort 2

Pikk vaikushetk ...

"Do Not Stand At My Grave And Weep"

Do not stand at my grave and weep

I am not there. I do not sleep.

I am a thousand winds that blow.

I am the diamond glints on snow.

I am the sunlight on ripened grain.

I am the gentle autumn rain.

When you awaken in the morning's hush

I am the swift uplifting rush

Of quiet birds in circled flight.

I am the soft stars that shine shine at night.

Do not stand at my grave and cry;

I am not there. I did not die.

- Mary Elizabeth Frye

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,

mind pole seal, ma vaikselt ei maga.

Ma lendan koos tuultega taeva all,

ma olen talvehommiku hall.

Viljapõllul paistan päiksena suvel,

sügisel su juurde vihmana tulen.

Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,

neid vaadates olla võid päris kindel,

et laual eemal koos nendega,

kuid öösel muutun täheks ma.

Ära seisa mu haual ja ole kurb,

mind pole seal, see polnud surm.

- tõlkinud Kaarin Ruus

Uus neljajalgne pereliige

Nagu ikka, aeg lendab ja kaks kuud sellest aastast juba läinud - nagu ka lumeskulptorist naabrimehe lumeskulptuur "Jänes", mis tegi meele rõõmsaks.

Jänku teisel küljel oli ka paar astet,

kust lapsed said jänese selga ronida.

Uusaastaööl sai traditsiooniliselt õnne valatud ja siis õnnesid tõlgendatud. Sinna see jäi... kuni praeguseni, kus meil uus elanik majas. Äkki meenus mulle, et teatud nurga all vaadates meenutas mu õnn omamoodi koomilist kassi - niisugust, mille kujuke mul aknalaual. Ja võta näpust - nüüd ongi juba nädala jagu taas kass majas.

Kaks kassi...

... ja nüüd siis ka kolmas - Milli.

Milli tuli meile Tallinna Varjupaigast. Eks ma olin hinges kogu aeg teadnud, et küll kunagi jälle meile kass tuleb, aga ootasin seda õiget tunnet, et see on minu kiisu. Ja lõpuks see tunne tuli. Kõik käis väga kähku, alates hetkest, kui tema pilti nägin, ja kui Millit vaatama läksime, sai päris ruttu selgeks, et ta tuleb meiega koju. Milli on küpses keskeas naksakas, uudishimulik ja erk kiisu. Esialgu elab ta eraldi korrusel, kus ta Claraga kokku ei puutu, kuid tema uudishimu on nii suur, et, teinud kindlaks, et Clara ei viitsi end tema pärast püsti ajada, on ta juba majas suuremaid tiire teinud.

Juba esimesel päeval tundis Milli end ajuti üsna mugavalt.

Mõistagi on diivan Milli lemmikkoht.

Suudab juba kannatlikumalt poseerida.

Aknalaualt saab nii õuel kui perenaisel silma peal hoida.