Uus neljajalgne pereliige
Nagu ikka, aeg lendab ja kaks kuud sellest aastast juba läinud - nagu ka lumeskulptorist naabrimehe lumeskulptuur "Jänes", mis tegi meele rõõmsaks.
Jänku teisel küljel oli ka paar astet,
kust lapsed said jänese selga ronida.
Uusaastaööl sai traditsiooniliselt õnne valatud ja siis õnnesid tõlgendatud. Sinna see jäi... kuni praeguseni, kus meil uus elanik majas. Äkki meenus mulle, et teatud nurga all vaadates meenutas mu õnn omamoodi koomilist kassi - niisugust, mille kujuke mul aknalaual. Ja võta näpust - nüüd ongi juba nädala jagu taas kass majas.
Kaks kassi...
... ja nüüd siis ka kolmas - Milli.
Milli tuli meile Tallinna Varjupaigast. Eks ma olin hinges kogu aeg teadnud, et küll kunagi jälle meile kass tuleb, aga ootasin seda õiget tunnet, et see on minu kiisu. Ja lõpuks see tunne tuli. Kõik käis väga kähku, alates hetkest, kui tema pilti nägin, ja kui Millit vaatama läksime, sai päris ruttu selgeks, et ta tuleb meiega koju. Milli on küpses keskeas naksakas, uudishimulik ja erk kiisu. Esialgu elab ta eraldi korrusel, kus ta Claraga kokku ei puutu, kuid tema uudishimu on nii suur, et, teinud kindlaks, et Clara ei viitsi end tema pärast püsti ajada, on ta juba majas suuremaid tiire teinud.
Juba esimesel päeval tundis Milli end ajuti üsna mugavalt.
Mõistagi on diivan Milli lemmikkoht.
Suudab juba kannatlikumalt poseerida.
Aknalaualt saab nii õuel kui perenaisel silma peal hoida.
