Verivorst pole kiirtoit

Aasta lõpp on äkki käes, jõulud möödas ja verivorstid tehtud-söödud. Tõepoolest, rõõm on, et neid inimesi on päris palju, kes veel ise vorste teevad, aga enamik küpsetab. Ja selle küpsetamisega, nimelt naha krõbedaks saamisega olen mõnikord isegi hädas olnud. Samas nõukaajast ei mäleta mingit probleemi. Nii meenutasimegi vennaga, kuidas vanasti sai verivorste puupliidiahjus ikka pikalt küpsetatud. Ilmselt see tänapäeva 20 minuti soovitus ja üsna madalad temperatuurid ongi segadust tekitanud.

Niisiis tegin oma katsetused nii gaasiahju kui ka elektriahjuga, mis mul nõnna uus, et vaja teist alles tundma õppida. Gaasiahjus küpsetasin verivorste suitspõseviiludega 190 kraadi juures 50 minutit ja siis keerasin kuumuse veel kümneks minutiks väiksemaks, seega kokku olid vorstid ahjus tund aega. Nahk tuli mõnusalt krõbe, sisu meeldivalt tahke ja kõik vorstid jäid kenasti terveks. Järgmiseks uurisin elektripliidi juhendit ja püüdsin mõistatada, milline režiim verivorstide küpsetamiseks valida. Lõpuks valisin sellise, millega soovitatakse küpsetada krõbeda põhja ja kattega kooki (kuumus alt ja ülevalt grill pluss pöördõhk). Temperatuuriks valisin 190 kraadi, kuid ahi otsustas natuke juurde panna (nimelt eraldi ahjutermomeeter näitas muud). Kuna temperatuuri alandamisega jäin hiljaks, siis läksid paar vorsti lõhki, aga sellest polnud midagi. Vorstid olid ahjus 50 minutit ja said ka päris toredalt krõbeda nahaga. Kuna kõht oli kohutavalt tühi, siis ei mallanud tundi täis oodata.

Seega võib kokkuvõtteks öelda, et verivorst pole kiirtoit.

Sel aastal klõpsutasin verivorstide tegemisest mõne pildi ka.

Alustasin verivorstide tegemist ikka käsitsi soolikasse toppimisest,

kuid kuna portsud läksid iga aastaga üha suuremaks,

otsustasin üsna kiiresti vorstipritsi kasuks.

Vorstipritsi eelis on minu jaoks ka selles,

et soolika sisu on parem reguleerida ja

sellest johtuvalt pärast vorste parem keerutada.

Valmis keerutatud verivorstid enne kupatamist.

Ja vorstid pärast kupatamist.

Vahepeal olen ka kringleid küpsetanud ja torte teinud.

Talvine Pavlova tort kirssidega detsembrikuu sünnipäevalapsele.

Hmm... sobiks hästi nii jõulu- kui ka vana-aastaõhtu lauale.

Ja lõpetuseks, Milli on juba kassi tegu ja nägu. Karv kasvab visalt, kuid kindlalt.

Krutskeid täis pisike kiisu.

Head vana aasta lõppu ja uuel aastal pikka meelt!