Kevad kulgeb tegusalt palgatööga vaheldumisi köögis ja aias ning päevad mööduvad nõnda kiirelt, et katsu pea eest ära saada. Mõni pilt siis ilma pikema jututa tegemistest ja märkamistest.
Oravad on meil väga tihedad igapäevased külalised. Toredad loomakesed on nad küll, kuid kuna palju linde on avastanud, et aedadesse nii puukuuridesse kui ka -riitadesse on hea pesi meisterdada, siis paraku kaovad nende munad oravate söögiks - nii on see elu loomariigis. Aga musträstas ehitas meile pesa targasti jälle roniroosi sisse, kus ta nüüd usinasti haub.
Ka ei möödu peaaegu ühtki päeva nii, et ei näeks siili. Ju siis on elukeskkond nende jaoks kuidagi väga sobivaks muutunud - järelikult on turvaline ja palju toitu.
Hommikune siil ei lasknud ennast inimestest segada,
tegi oma tegemisi, sügas tagumise jalaga ühte külge ja kukkus külili,
siis ajas ennast püsti, sügas ennast teiselt poolt,
kukkus jälle külili ja upitas ennast taas püsti
ning jätkas oma tegemisi.
Nii ta meid rohu seest piilus.
Ning peitepilt "Kus on siil?".
Ammu pole meie kandis näha olnud kuldnokki, kuid tänavu on nad taas tagasi ja üks väike parv külastab aeg-ajalt meie aeda, sest toitu siin jagub. Tore on vaadata, kuidas nad maiustavad ja tikuvad üksteisega pahandama nagu noored kuked, et miks sa minu ussikese ära võtsid. Igavesti vahvad tegelased!
Nämma ussike.
Sõbralikult söögilaual...
... ja siis: "Mine otsi mujalt!"
Vahepeal muutus mu vanuse number tiba suuremaks ja lohutuseks tegin endale korraliku tordi. Lohutas hästi 😋
Mango-maasikatort.
Ja siis käisid külas armsad sugulased kaugelt Ameerikamaalt, kellele pakkusin muu hulgas Pavlova minikooke, mis kadusid nii kui niuhti.
Pööramata suurt tähelepanu ilule lõigun koogikestele
võimalikult palju maasikaid peale, et neid oleks ikka tunda.
Vahepeal oli ka viineripirukaisu, mis sai rahuldatud küllaga.
Tegelikult oli neid rohkemgi: osa tavalised, teistel täidiseks
sinep ja hapukurk, kolmandatel ketšup ja juust.
