Jalutuskäik 'Tunne oma kodukanti'

Paraku kadus juulikuu koeraga veterinaari vahet käies ja teda tohterdades. Kurjad haigused käivad mööda inimesi ja loomi, kuid ehk sai meie kuts siin maamunal natuke aega juurde. Kuu aega on ta toimetanud mööda aeda, tuutu peas, ja teda ennast see õnneks väga ei häiri. Vehib torbikuga hoogsalt ringi ja temast on saanud tubli õielõikaja. Korra püüdis peaaegu ka siili oma torbikuga kinni 😀

Vaat selline tuutu Claral siis ümber pea on.

Kuna jalutuskäigud koeraga on praegu pausil, siis tegime üle pika aja tiiru Pirita südames jõe ümbruses ja avastasime kodukanti. Eks kipub mõnikord juhtuma nii, et käid ikka kusagil kaugemal, kuid oma kodu ümbrus jääb tähelepanuta. Mõistagi võtsin fotoaparaadi kaasa ja pilte sai klõpsutatud hulganisti. Muutused tasapisi toimuvad, aga seni on siiski kaunist loodust säilinud. Kauaks, kes seda teab. Küll on vaja metsast teha park, ehitada teed siia, rajada valgustus sinna, ärimaja jõe äärde jne. Seni tuleb nautida seda, mis olemas on ja vähemalt jäädvustada seda fotode näol.

Pardiemme oma poegadega.

Pardid toimetasid rahulikult inimesi pelgamata ja

ega nad muudmoodi saagi - tuleb lihtsalt oma elu elada.

Kahjuks inimtegevuse jälgedeta ei saa kusagil.

Kuldnokki on meie kanti siginenud taas rohkelt.

Jõe kallast kaunistavad väärikad hõbepajud.

Paadilaenutus töötab endiselt ja taamal paistab väliujula,

mis tundub olevat populaarne.

Mälestuspinke on tekkinud omajagu ja selgub,

et Pirital pole pikaealisus sugugi haruldane.

Lembit Anton elas aastail 1922 - 2014.

Lisaks siia veel ühe tuntud meie kandi poisi,

nimelt Valter Ojakääru, kes elas 93. aastaseks.

Uhke äädikapuu.

Kõrkja saart piirav jõeharu.

Saart hooldavad veised.

Birgitta Festivaliks saab klooster katuse.

Nii me sillal seisime ja väikest killukest üsna puutumatut loodust

päälinnas imetlesime.