Vabatekst

Armas külaline! Oled jõudnud blogisse, mida pean mina, Siiri. Siin näed kolmes alamblogis nii mu uusi kui ka vanemaid tegemisi aias, käsitööalal ja kokanduses ning saad lugeda niisama uitmõtteid. Oma töid-tegemisi jäädvustasin pea kümme aastat käsitööfoorumis isetegija.net, kuid kuna sealse rikke tõttu läks kogu see ajalugu kaduma, siis oli aeg luua nii-öelda oma koht. Tore, kui leiad siit vaatamist, inspiratsiooni või ka uusi teadmisi.



teisipäev, 19. mai 2020

Pardipere


Tänane hommik algas titeuudistega. Naabrite aias olid munast koorunud pardipojad. Naabrimees vehkis mind ja mu meespoolt nähes rõõmsalt ja kustuvalt. Kohale jõudes osutas ta aianurka ja teatas: "Kaksteist poega!" Kuna varjud olid tugevad, ei näinud ma alguses midagi, siis aga eraldus vajudest pardiema ja rohus algas elu. Selgus, et part oli pesa teinud maja verandale otse elutoa akna alla. Kohe, kui pojad koorunud, algas tee vee poole. Aga paraku olid nad veest üsna kaugel ja loodetavasti jõudsid nad õnnelikult läbi aedade kohale sinna, kuhu emme oli suuna võtnud. Liikusid nad üsna kiiresti, nii et jõudsime vaid arutada, kas kusagile helistada, et nõu küsida, kuidas neid aidata. Kuigi jah, eks linnud-loomad peavad ise hakkama saama. Aga mõtteks see jäigi, sest emapart puges ühe kinnise aia värava alt läbi ja mõni hetk oli neid veel seal aias näha, kuid siis olid nad juba kadunud. Südamest loodan, et nende retk õnnestus!
Arutasime, et mis küll ajendas seda linnukest pesa niimoodi aeda tegema. Ju siis ikka inimene neid pesitsuspaiku üha vähendab ja häirib.
Tegu sinikael-pardiga.






pühapäev, 17. mai 2020

Sürreaalne kevad


No muud moodi ei oska küll seda kevadet nimetada: riigis eriolukord, siis murdsin randme ja ilmastik on ka na veider, ühel hetkel paistab päike, järgmisel aga sajab taevast suuri raheterasid.
Luumurru tõttu oli seni mu elu justkui poolenisti ootele pandud, kuid nüüd olen juba nädala jagu kipsist vaba ja käsi hakkab taas tavaeluga harjuma, õigemini eks ma seda ise harjutan. Kipsist välja tulles oli ranne kange nagu pulk ning küünarvars pelk luu ja nahk - selleks polnud ma valmis. See ehmatas mind päriselt ära. Alguses tekkis tõsiselt tunne, et nii see jääbki. Aga tasapisi harjutusi tehes on olukord tublisti paranenud. Mõne harjutuse sain perearstilt, mõne otsisin ise internetist. Peab tõdema, et inglise keeles leiab murtud randme kohta teavet tunduvalt rohkem kui eesti keeles ja Youtube'is on ka füsioterapeutide videoid harjutustega randme painduvuse ja tugevuse parandamiseks. Milline õnnis tunne mind valdas, kui sain jälle parema käega hambaid pesta ja juukseid kammida, ise jope luku kinni panna ja korraksi kohvitassi hoida😊

Eriolukord hakkab läbi saama, päike paistab,
lilled õitsevad ja linnud laulavad😎