Vabatekst

Armas külaline! Oled jõudnud blogisse, mida pean mina, Siiri. Siin näed kolmes alamblogis nii mu uusi kui ka vanemaid tegemisi aias, käsitööalal ja kokanduses ning saad lugeda niisama uitmõtteid. Oma töid-tegemisi jäädvustasin pea kümme aastat käsitööfoorumis isetegija.net, kuid kuna sealse rikke tõttu läks kogu see ajalugu kaduma, siis oli aeg luua nii-öelda oma koht. Tore, kui leiad siit vaatamist, inspiratsiooni või ka uusi teadmisi.



teisipäev, 19. mai 2020

Pardipere


Tänane hommik algas titeuudistega. Naabrite aias olid munast koorunud pardipojad. Naabrimees vehkis mind ja mu meespoolt nähes rõõmsalt ja kustuvalt. Kohale jõudes osutas ta aianurka ja teatas: "Kaksteist poega!" Kuna varjud olid tugevad, ei näinud ma alguses midagi, siis aga eraldus vajudest pardiema ja rohus algas elu. Selgus, et part oli pesa teinud maja verandale otse elutoa akna alla. Kohe, kui pojad koorunud, algas tee vee poole. Aga paraku olid nad veest üsna kaugel ja loodetavasti jõudsid nad õnnelikult läbi aedade kohale sinna, kuhu emme oli suuna võtnud. Liikusid nad üsna kiiresti, nii et jõudsime vaid arutada, kas kusagile helistada, et nõu küsida, kuidas neid aidata. Kuigi jah, eks linnud-loomad peavad ise hakkama saama. Aga mõtteks see jäigi, sest emapart puges ühe kinnise aia värava alt läbi ja mõni hetk oli neid veel seal aias näha, kuid siis olid nad juba kadunud. Südamest loodan, et nende retk õnnestus!
Arutasime, et mis küll ajendas seda linnukest pesa niimoodi aeda tegema. Ju siis ikka inimene neid pesitsuspaiku üha vähendab ja häirib.
Tegu sinikael-pardiga.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar