Linnud, koer ja kõik muu tavaline

Tore on kevade tulemist vaadata ja lindude saabumist märgata. Rõõm tõdeda, et hommikuti rõkkab ümbruskond endiselt linnulaulust. Ikka silmitsen taevast, saates pilguga hanesid, keda olen kogu aeg pidanud tavalisteks hallhanedeks, aga võta näpust. Eile tervitasid meid Viimsi Vabaõhumuuseumi õuel mitte lambad, vaid hoopis toredad suured linnud, keda esiti ei osanudki määratleda. Kuna mu meespoolel oli telefon kaasas, siis said nad jäädvustatud ja praeguseks ehk õigesti tuvastatud - suur-laukhaned. Lugesin nüüd hanedest natuke rohkem ja selgus, et nad on enamasti meil ülelennul ega pesitsegi Eestis.

Suur-laukhaned, kel erinevalt väike-laukhanedest,

kes ühtlasi haruldasemad, pole silma ümber kollast rõngast.

Ja ikka minu jaoks tõeline kevadekuulutaja

kaelustuvi ehk meigas.

Mõistagi mõned pildid ka kutsast ja kiisust, kes oma loodetavasti mõnusat elu elavad ning vaikselt omi toimetamisi teevad. Viggost on sirgunud tore kuulekas noormees.

Martha sisustab aga oma päevi ikka peamiselt põõnutamisega, kuid Viggo sunnib teda siiski aeg-ajalt ka kiiremaid jooksusamme tegema.

Ning lõpetuseks muidugi torti ka.

Üle mitme-setme aasta sai taas meelde tuletatud

Napoleoni tordi tegemist.

Maasikatort kui roosa unelm.

Kanakull koputas aknale

Nädal tagasi pühapäeval käis vastu köögiakent kops. Alguses arvasin, et ülevalt räästast kukkus sulaga lumi aknale. Aga siis nägin silmanurgast akna all lindu, suurt, kelle pikk triibuline saba ei viidanud sugugi tuvile, vaid märksa tõsisemale linnule. Siis keeras ta pead ja kõver nokk reetis, et tegemist oli kanakulliga, kelle oli ilmselt lindude söögimaja ligi meelitanud ja akna peegelduse tõttu oli ta vastu akent kopsanud. Nii lähedalt pole ma teda veel näinud, aga kahjuks pilti ei jõudnud teha, sest mõne hetke pärast lendas ta õunapuu otsa ja siis juba taas metsa poole.

Kuid aasta siis oli 2009, kui üks kanakull rappis meie õue peal tuvi. Vaatepilt oli eemale tõukav, ent samas ikkagi köitev - linnuelu oma eheduses. Ning kuna tegevus kestis üsna kaua, siis sai see ka jäädvustatud. Pildistatud läbi akna.

Imeilus talv

Tänavune talv on tõesti imeilus või ka võrratu, hunnitu jne. Kõikjal sätendab kristallimeri ja muudkui käiks fotokaameraga ringi ning jäädvustaks seda kaunidust. Kõike on aga raske pildile püüda ja nii tuleb seda ilu ikka ja jälle jalutuskäikudel nautida. Kõvemate külmakraadidega on isegi toredam õues olla, sest siis on õhk kuivem ning iseäranis päikesega ei taju ilma nii külmana.

Mõistagi tuleb jätkuks terve rodu pilte, kus loodusvaadetele sekka ka ikka toidutegemisi, ja koergi on kaamerasilma ette jäänud.

Alustuseks - vastlad on ukse ees ja ikka vähemalt kord tuleb vastlakukleid küpsetada ning ikka oma ennast tõestanud retsepti järgi. Kui mitte kiirustada ja lasta tainal nii alguses kui ka juba kukliteks voolituna korralikult kerkida, tulevad mõnusalt kohevad kuklid.

Ning nüüd siis talvisesse randa ja videvikueelsesse metsa, kus kommentaarid vast liigsedki.

    

No ja lõpetuseks ei saa läbi ilma tordita.

Talvel sobib kohvi kõrvale mocca-tort imehästi.

Siiliaasta on käes

Tänavuse aasta loom on siil ja loodan, et neid saab ikka rohkem näha kui mullu. Aga sügisel toimetas üks siilike päikeselaigus ja sättis siis end sinna mõnusalt tudule, kuniks koer teda uudistama läks.

Ühesõnaga - üks aasta on taas veerenud kaduvikku. Sündmustest on saanud mälestused ja mõned toimetamised on püütud piltidele. Oli lähiringis päris paljude juubelite aasta ja pidi seda siis ju tähistama ka.

Kaks ümmargust sünnipäeva, üks suur telk.

No ja tuleb välja, et kuigi nii palju indu suuremaid tegemisi ette võtta enam pole, sai torte tehtud üksjagu nii endale kui ka teistele. Omatehtud on ikka omatehtud!

Kergetele marjastele tortidele panin

aasta lõpus punkti jõhvikase jõulutordiga.

Kuna aasta algas lumiselt, siis haaras käsi paratamatult kaamera järele, sest mine tea, kui kauaks sellist kaunist talve jätkub.

1. jaanuari hommik.

Viimati sain sellise pildi teha 2011. aasta jaanuaris.

Lumerüüs aed.

Viggo lõbutseb lumes.

Alguses oli lumi talle nii võõras, et ta ei julgenud hädagi teha,

kuid nüüd on nina lumes tuhnimisest kogu aeg lumine.

Korralik kasukas laseb lumel lösutada.

Kes seal lume all küll elab?