Linnud, koer ja kõik muu tavaline

Tore on kevade tulemist vaadata ja lindude saabumist märgata. Rõõm tõdeda, et hommikuti rõkkab ümbruskond endiselt linnulaulust. Ikka silmitsen taevast, saates pilguga hanesid, keda olen kogu aeg pidanud tavalisteks hallhanedeks, aga võta näpust. Eile tervitasid meid Viimsi Vabaõhumuuseumi õuel mitte lambad, vaid hoopis toredad suured linnud, keda esiti ei osanudki määratleda. Kuna mu meespoolel oli telefon kaasas, siis said nad jäädvustatud ja praeguseks ehk õigesti tuvastatud - suur-laukhaned. Lugesin nüüd hanedest natuke rohkem ja selgus, et nad on enamasti meil ülelennul ega pesitsegi Eestis.

Suur-laukhaned, kel erinevalt väike-laukhanedest,

kes ühtlasi haruldasemad, pole silma ümber kollast rõngast.

Ja ikka minu jaoks tõeline kevadekuulutaja

kaelustuvi ehk meigas.

Mõistagi mõned pildid ka kutsast ja kiisust, kes oma loodetavasti mõnusat elu elavad ning vaikselt omi toimetamisi teevad. Viggost on sirgunud tore kuulekas noormees.

Martha sisustab aga oma päevi ikka peamiselt põõnutamisega, kuid Viggo sunnib teda siiski aeg-ajalt ka kiiremaid jooksusamme tegema.

Ning lõpetuseks muidugi torti ka.

Üle mitme-setme aasta sai taas meelde tuletatud

Napoleoni tordi tegemist.

Maasikatort kui roosa unelm.