Clarast ja Millist

Alustuseks, nagu meile öeldi, julged on need inimesed, kes kodus suure remondi ette võtavad, ja praegu tõdeme, et nii see on. Aga on hää meel, et pärast mitut aastat arupidamist sai see samm tehtud. Nüüd toibume ja elu hakkab taas rööpasse minema.

Vahepeal oli Claral sünnipäev ja tal sai 13. aastaring täis. Mõistagi sai sünnipäevalapsele ka fotosessioon tehtud. Rõõm, et "vanaproua" on endiselt tegus.

Milli on natuke ärksam "vanaproua", kuigi arstil käies selgus, et temal samuti terviseprobleemid. Kuna kass on võetud varjupaigast, siis tegelikult pole ta täpsest vanusest aimugi. Võtsime justkui 8aastase, aga dokumendis seisab 9aastane, ja kui kassile arsti juurde järele läksime, mainis ta jutu sees 10aastast kassi 😏 Kuid pole lugu, kiisu on vahva ja teeb meile aeg-ajalt tsirkust, et meil igav ei hakkaks.

Ah jaa, üks Milli muredest oli täielikult pulstunud karv. Kammida ta ennast ei lase - ma ei tea, kuidas küll varem ta karva hooldati - ja seega tuli lõpuks abi paluda. Tagasi saime - no kuidas nüüd öeldagi? - väikese lõvilaka. Kes kutsus teda siidiussiks, kes draakoniks, aga praeguseks on juba väike karvakiht, mida hoogsalt vaibale ja mujalegi puistata, taastunud. Silmaga pole tõesti näha, mida tal küll puistata on, kuid tolmuimejaga tõmmates on vaip kassivilla täis.

Siin on veel Milli veel oma uhke karvaga padjakiisu.

Niimoodi nägi Milli välja pärast pügamist,

no käe all siidiuss mis siidiuss.

Siin juba kerge karvakiht näha.

Päike on Millile kogu aeg meeldinud,

aga eks praegu otsib ilmselt rohkem sooja.

Elu läheb edasi

Highway to Heaven

Vaikushetk minu jaoks kestab, kuid elu läheb oma rada, kuigi üsna visalt.

Meie Milli on meie kodu kenasti omaks võtnud ja pakub meile eredamaid elamusi. Paraku tema minevikust me palju ei tea ja tema iseloomu suhtes on veel nii mõndagi avastada. Ta on hoopis teistsuguse iseloomuga kui meie eelmised kassid, mistõttu üllatusi aeg-ajalt ette tuleb. Nii tubast kassi pole meil enne olnud.

Diivanite ja toolide seljatoed on seni kõrgemad paigad,

mida Milli on vallutanud.

Kui pererahvas on köögis, istub Milli kombekalt laua ääres,

aga üksi olles on muidugi laua peal mugavam.

Clara-kutsa tegi meid vahepeal murelikuks, ei tahtnud enam süüa ega liikuda. Aga sedakorda oli taas arstist abi. Selgus, et Claral on neerud väga kehvaks jäänud, seega sai ta pandud spetsiaalse toidu peale ning ennäe imet - meil jälle tegus vanaproua vaikselt ringi tatsumas. Polnudki rohkem vaja kui toidu vahetust, nii et toidul on ikka suur mõju!

Paksu karva sees on praegu tegelikult peaaegu õiges kaalus koer. 

Hallikasvalgetest karvadest on näos justkui mask,

kuid koera jaoks on kaksteist aastat ju üsna väärikas iga.

Ning lõpetuseks ikka pilte tortidest ka. Tegin neid kohe mõnuga, sest köök läheb vähekeseks ajaks puhkusele ja suurtes küpsetamistes tuleb paus.

Maasika-virsikutort

Mocca-tort

Maasikatort 1

Maasikatort 2

Pikk vaikushetk ...

"Do Not Stand At My Grave And Weep"

Do not stand at my grave and weep

I am not there. I do not sleep.

I am a thousand winds that blow.

I am the diamond glints on snow.

I am the sunlight on ripened grain.

I am the gentle autumn rain.

When you awaken in the morning's hush

I am the swift uplifting rush

Of quiet birds in circled flight.

I am the soft stars that shine shine at night.

Do not stand at my grave and cry;

I am not there. I did not die.

- Mary Elizabeth Frye

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,

mind pole seal, ma vaikselt ei maga.

Ma lendan koos tuultega taeva all,

ma olen talvehommiku hall.

Viljapõllul paistan päiksena suvel,

sügisel su juurde vihmana tulen.

Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,

neid vaadates olla võid päris kindel,

et laual eemal koos nendega,

kuid öösel muutun täheks ma.

Ära seisa mu haual ja ole kurb,

mind pole seal, see polnud surm.

- tõlkinud Kaarin Ruus

Uus neljajalgne pereliige

Nagu ikka, aeg lendab ja kaks kuud sellest aastast juba läinud - nagu ka lumeskulptorist naabrimehe lumeskulptuur "Jänes", mis tegi meele rõõmsaks.

Jänku teisel küljel oli ka paar astet,

kust lapsed said jänese selga ronida.

Uusaastaööl sai traditsiooniliselt õnne valatud ja siis õnnesid tõlgendatud. Sinna see jäi... kuni praeguseni, kus meil uus elanik majas. Äkki meenus mulle, et teatud nurga all vaadates meenutas mu õnn omamoodi koomilist kassi - niisugust, mille kujuke mul aknalaual. Ja võta näpust - nüüd ongi juba nädala jagu taas kass majas.

Kaks kassi...

... ja nüüd siis ka kolmas - Milli.

Milli tuli meile Tallinna Varjupaigast. Eks ma olin hinges kogu aeg teadnud, et küll kunagi jälle meile kass tuleb, aga ootasin seda õiget tunnet, et see on minu kiisu. Ja lõpuks see tunne tuli. Kõik käis väga kähku, alates hetkest, kui tema pilti nägin, ja kui Millit vaatama läksime, sai päris ruttu selgeks, et ta tuleb meiega koju. Milli on küpses keskeas naksakas, uudishimulik ja erk kiisu. Esialgu elab ta eraldi korrusel, kus ta Claraga kokku ei puutu, kuid tema uudishimu on nii suur, et, teinud kindlaks, et Clara ei viitsi end tema pärast püsti ajada, on ta juba majas suuremaid tiire teinud.

Juba esimesel päeval tundis Milli end ajuti üsna mugavalt.

Mõistagi on diivan Milli lemmikkoht.

Suudab juba kannatlikumalt poseerida.

Aknalaualt saab nii õuel kui perenaisel silma peal hoida.

Jälle aastaring täis saamas

Siuh-viuh ja aasta lännu. Ju oli siis palju tegemist. Ja hea ongi, sest kui oleks aega selle maailma üle järele mõelda, ei mõjuks see ilmselt vaimsele tervisele hästi.

Eks kõik on enamasti juba räägitud-näidatud. Palju toimetamist aias ja köögis ning jõulude ajal sai ka taas kudumisvardad välja otsitud ja vana tuttava "Visa hinge" saatel vaikselt kootud - mõnus!

Omaette panin kirja väikese rekordi. Eks olen oma tomatitega ikka detsembrikuuni välja vedanud, kuid seekord kasutasin viimased tomatid ära kogunisti esimesel jõulupühal. No pidin siis ka pildi tegema.

Jõuluomlett oma tomatitega.

Ning mida muud aasta lõpuks öelda, kui et alustada tuleb magustoidust, sest mine tea, mida elu tuua võib. Ja nagu selgub mu pildimaterjalist, siis aasta on olnud magus 😎

Rahulikku uut aastat!

Sügis

Lihtsalt sügis - hall, kõle ja niiske, kuid siiski mõne eredama värvilaiguga elus, aias ja toimetustes.

Pidasime Clara 12ndat sünnipäeva. Ta on vapralt operatsioonist toibunud ja praeguseks on juba kena kiht karvagi haava kohale kasvanud. Nüüd naudib ta mõnusat penskarielu. Jalad on tal küll natuke nõrgavõitu ja kõrgemad trepid käivad üle jõu, kuid mööda aeda teeb ta ikka kiiremaid tiire.

Selleks hooajaks on aias toimetused peaaegu lõppenud. Üks päevalill võttis terve suve hoogu ja avas oma kauni õie alles septembris, pakkudes pikalt halli aega päikesesära ja meelitades oma südamekujulise südamikuga putukaid ligi.

Ning tore oli üle pika aja jälle torti teha. See kukkus samuti välja nagu nagu päike.

Jalutuskäik 'Tunne oma kodukanti'

Paraku kadus juulikuu koeraga veterinaari vahet käies ja teda tohterdades. Kurjad haigused käivad mööda inimesi ja loomi, kuid ehk sai meie kuts siin maamunal natuke aega juurde. Kuu aega on ta toimetanud mööda aeda, tuutu peas, ja teda ennast see õnneks väga ei häiri. Vehib torbikuga hoogsalt ringi ja temast on saanud tubli õielõikaja. Korra püüdis peaaegu ka siili oma torbikuga kinni 😀

Vaat selline tuutu Claral siis ümber pea on.

Kuna jalutuskäigud koeraga on praegu pausil, siis tegime üle pika aja tiiru Pirita südames jõe ümbruses ja avastasime kodukanti. Eks kipub mõnikord juhtuma nii, et käid ikka kusagil kaugemal, kuid oma kodu ümbrus jääb tähelepanuta. Mõistagi võtsin fotoaparaadi kaasa ja pilte sai klõpsutatud hulganisti. Muutused tasapisi toimuvad, aga seni on siiski kaunist loodust säilinud. Kauaks, kes seda teab. Küll on vaja metsast teha park, ehitada teed siia, rajada valgustus sinna, ärimaja jõe äärde jne. Seni tuleb nautida seda, mis olemas on ja vähemalt jäädvustada seda fotode näol.

Pardiemme oma poegadega.

Pardid toimetasid rahulikult inimesi pelgamata ja

ega nad muudmoodi saagi - tuleb lihtsalt oma elu elada.

Kahjuks inimtegevuse jälgedeta ei saa kusagil.

Kuldnokki on meie kanti siginenud taas rohkelt.

Jõe kallast kaunistavad väärikad hõbepajud.

Paadilaenutus töötab endiselt ja taamal paistab väliujula,

mis tundub olevat populaarne.

Mälestuspinke on tekkinud omajagu ja selgub,

et Pirital pole pikaealisus sugugi haruldane.

Lembit Anton elas aastail 1922 - 2014.

Lisaks siia veel ühe tuntud meie kandi poisi,

nimelt Valter Ojakääru, kes elas 93. aastaseks.

Uhke äädikapuu.

Kõrkja saart piirav jõeharu.

Saart hooldavad veised.

Birgitta Festivaliks saab klooster katuse.

Nii me sillal seisime ja väikest killukest üsna puutumatut loodust

päälinnas imetlesime.