Uus neljajalgne pereliige

Nagu ikka, aeg lendab ja kaks kuud sellest aastast juba läinud - nagu ka lumeskulptorist naabrimehe lumeskulptuur "Jänes", mis tegi meele rõõmsaks.

Jänku teisel küljel oli ka paar astet,

kust lapsed said jänese selga ronida.

Uusaastaööl sai traditsiooniliselt õnne valatud ja siis õnnesid tõlgendatud. Sinna see jäi... kuni praeguseni, kus meil uus elanik majas. Äkki meenus mulle, et teatud nurga all vaadates meenutas mu õnn omamoodi koomilist kassi - niisugust, mille kujuke mul aknalaual. Ja võta näpust - nüüd ongi juba nädala jagu taas kass majas.

Kaks kassi...

... ja nüüd siis ka kolmas - Milli.

Milli tuli meile Tallinna Varjupaigast. Eks ma olin hinges kogu aeg teadnud, et küll kunagi jälle meile kass tuleb, aga ootasin seda õiget tunnet, et see on minu kiisu. Ja lõpuks see tunne tuli. Kõik käis väga kähku, alates hetkest, kui tema pilti nägin, ja kui Millit vaatama läksime, sai päris ruttu selgeks, et ta tuleb meiega koju. Milli on küpses keskeas naksakas, uudishimulik ja erk kiisu. Esialgu elab ta eraldi korrusel, kus ta Claraga kokku ei puutu, kuid tema uudishimu on nii suur, et, teinud kindlaks, et Clara ei viitsi end tema pärast püsti ajada, on ta juba majas suuremaid tiire teinud.

Juba esimesel päeval tundis Milli end ajuti üsna mugavalt.

Mõistagi on diivan Milli lemmikkoht.

Suudab juba kannatlikumalt poseerida.

Aknalaualt saab nii õuel kui perenaisel silma peal hoida.

Jälle aastaring täis saamas

Siuh-viuh ja aasta lännu. Ju oli siis palju tegemist. Ja hea ongi, sest kui oleks aega selle maailma üle järele mõelda, ei mõjuks see ilmselt vaimsele tervisele hästi.

Eks kõik on enamasti juba räägitud-näidatud. Palju toimetamist aias ja köögis ning jõulude ajal sai ka taas kudumisvardad välja otsitud ja vana tuttava "Visa hinge" saatel vaikselt kootud - mõnus!

Omaette panin kirja väikese rekordi. Eks olen oma tomatitega ikka detsembrikuuni välja vedanud, kuid seekord kasutasin viimased tomatid ära kogunisti esimesel jõulupühal. No pidin siis ka pildi tegema.

Jõuluomlett oma tomatitega.

Ning mida muud aasta lõpuks öelda, kui et alustada tuleb magustoidust, sest mine tea, mida elu tuua võib. Ja nagu selgub mu pildimaterjalist, siis aasta on olnud magus 😎

Rahulikku uut aastat!

Sügis

Lihtsalt sügis - hall, kõle ja niiske, kuid siiski mõne eredama värvilaiguga elus, aias ja toimetustes.

Pidasime Clara 12ndat sünnipäeva. Ta on vapralt operatsioonist toibunud ja praeguseks on juba kena kiht karvagi haava kohale kasvanud. Nüüd naudib ta mõnusat penskarielu. Jalad on tal küll natuke nõrgavõitu ja kõrgemad trepid käivad üle jõu, kuid mööda aeda teeb ta ikka kiiremaid tiire.

Selleks hooajaks on aias toimetused peaaegu lõppenud. Üks päevalill võttis terve suve hoogu ja avas oma kauni õie alles septembris, pakkudes pikalt halli aega päikesesära ja meelitades oma südamekujulise südamikuga putukaid ligi.

Ning tore oli üle pika aja jälle torti teha. See kukkus samuti välja nagu nagu päike.

Jalutuskäik 'Tunne oma kodukanti'

Paraku kadus juulikuu koeraga veterinaari vahet käies ja teda tohterdades. Kurjad haigused käivad mööda inimesi ja loomi, kuid ehk sai meie kuts siin maamunal natuke aega juurde. Kuu aega on ta toimetanud mööda aeda, tuutu peas, ja teda ennast see õnneks väga ei häiri. Vehib torbikuga hoogsalt ringi ja temast on saanud tubli õielõikaja. Korra püüdis peaaegu ka siili oma torbikuga kinni 😀

Vaat selline tuutu Claral siis ümber pea on.

Kuna jalutuskäigud koeraga on praegu pausil, siis tegime üle pika aja tiiru Pirita südames jõe ümbruses ja avastasime kodukanti. Eks kipub mõnikord juhtuma nii, et käid ikka kusagil kaugemal, kuid oma kodu ümbrus jääb tähelepanuta. Mõistagi võtsin fotoaparaadi kaasa ja pilte sai klõpsutatud hulganisti. Muutused tasapisi toimuvad, aga seni on siiski kaunist loodust säilinud. Kauaks, kes seda teab. Küll on vaja metsast teha park, ehitada teed siia, rajada valgustus sinna, ärimaja jõe äärde jne. Seni tuleb nautida seda, mis olemas on ja vähemalt jäädvustada seda fotode näol.

Pardiemme oma poegadega.

Pardid toimetasid rahulikult inimesi pelgamata ja

ega nad muudmoodi saagi - tuleb lihtsalt oma elu elada.

Kahjuks inimtegevuse jälgedeta ei saa kusagil.

Kuldnokki on meie kanti siginenud taas rohkelt.

Jõe kallast kaunistavad väärikad hõbepajud.

Paadilaenutus töötab endiselt ja taamal paistab väliujula,

mis tundub olevat populaarne.

Mälestuspinke on tekkinud omajagu ja selgub,

et Pirital pole pikaealisus sugugi haruldane.

Lembit Anton elas aastail 1922 - 2014.

Lisaks siia veel ühe tuntud meie kandi poisi,

nimelt Valter Ojakääru, kes elas 93. aastaseks.

Uhke äädikapuu.

Kõrkja saart piirav jõeharu.

Saart hooldavad veised.

Birgitta Festivaliks saab klooster katuse.

Nii me sillal seisime ja väikest killukest üsna puutumatut loodust

päälinnas imetlesime.

Zumba

Paar zumba trenni, mis ei nõua kodus palju ruumi. Ja kui ei viitsi kaasa vehkida, on tore lihtsalt vaadata. Kui tuju parem, on ka tervis parem 😃

Daddy Mummy ja Kiss Kiss.

Argine argipäev

Kevad kulgeb tegusalt palgatööga vaheldumisi köögis ja aias ning päevad mööduvad nõnda kiirelt, et katsu pea eest ära saada. Mõni pilt siis ilma pikema jututa tegemistest ja märkamistest.

Oravad on meil väga tihedad igapäevased külalised. Toredad loomakesed on nad küll, kuid kuna palju linde on avastanud, et aedadesse nii puukuuridesse kui ka -riitadesse on hea pesi meisterdada, siis paraku kaovad nende munad oravate söögiks - nii on see elu loomariigis. Aga musträstas ehitas meile pesa targasti jälle roniroosi sisse, kus ta nüüd usinasti haub.

Ka ei möödu peaaegu ühtki päeva nii, et ei näeks siili. Ju siis on elukeskkond nende jaoks kuidagi väga sobivaks muutunud - järelikult on turvaline ja palju toitu.

Hommikune siil ei lasknud ennast inimestest segada,

tegi oma tegemisi, sügas tagumise jalaga ühte külge ja kukkus külili,

siis ajas ennast püsti, sügas ennast teiselt poolt,

kukkus jälle külili ja upitas ennast taas püsti

ning jätkas oma tegemisi.

 

Nii ta meid rohu seest piilus.

Ning peitepilt "Kus on siil?".

Ammu pole meie kandis näha olnud kuldnokki, kuid tänavu on nad taas tagasi ja üks väike parv külastab aeg-ajalt meie aeda, sest toitu siin jagub. Tore on vaadata, kuidas nad maiustavad ja tikuvad üksteisega pahandama nagu noored kuked, et miks sa minu ussikese ära võtsid. Igavesti vahvad tegelased!

Nämma ussike.

Sõbralikult söögilaual...

... ja siis: "Mine otsi mujalt!"

Vahepeal muutus mu vanuse number tiba suuremaks ja lohutuseks tegin endale korraliku tordi. Lohutas hästi 😋

Mango-maasikatort.

Ja siis käisid külas armsad sugulased kaugelt Ameerikamaalt, kellele pakkusin muu hulgas Pavlova minikooke, mis kadusid nii kui niuhti.

Pööramata suurt tähelepanu ilule lõigun koogikestele

võimalikult palju maasikaid peale, et neid oleks ikka tunda.

Vahepeal oli ka viineripirukaisu, mis sai rahuldatud küllaga.

Tegelikult oli neid rohkemgi: osa tavalised, teistel täidiseks

sinep ja hapukurk, kolmandatel ketšup ja juust.

Köögikapi tuunimine ja õied toas

Köögimööblil on vanust praeguseks viisteist aastat ja tegelikult vajaks kõik uuendamist, kuid kuna igasugu force majeure'id on seda takistanud, siis tuunisin üht kappi nimega harjakapp (tänapäeval seesuguseid ilmselt enam ei tehta). Seni oli see üks suhteliselt mõttetu panipaik, aga mõni aeg tagasi tekkis korraga mõte, et sinna saab ju riiulid panna. Mõeldud - tehtud. Ning nüüd sain natuke hädavajalikku lisaruumi juurde.

Vaat selline kogu kõrguses kitsas lahtitõmmatav kapp.

Pildi tegin siis, kui olin jõudnud juba kaks riiulit paika panna.

Aga muidu rippusid kapis tõesti hari ja paar põlle ning tšudo-poti juhtmed.

Riiulid on tavalised lihtsad vannitoariiulid.

Riiuleid paika pannes tekkis mõte, et ka olemasolevad nagid saab

kenasti ära kasutada, ja nii jätsin ülemise riiuli ja nagide vahele ruumi.

Saingi sahtlites kultuurikihti natuke vähemaks 😀

Lisaks kevadistele aialilledele on õisi ka toas. Vahalillel on vanust juba üle kahekümne aasta. Varem oli ta üsna tagasihoidlik õitseja, kuid tundub, et kui panin talle mõne aasta eest jõulutuled ümber, meeldis see talle nii, et hakkas uhkelt õisi tegema. Aga võib-olla tõesti see tõesti ainult tundub mulle 😏

Aga orhidee kasvatas endale toredad õhkjuured ja uhkeldab suurte õitega.

Vaat sellised juured õhus.