Vabatekst

Armas külaline! Oled jõudnud blogisse, mida pean mina, Siiri. Siin näed kolmes alamblogis nii mu uusi kui ka vanemaid tegemisi aias, käsitööalal ja kokanduses ning saad lugeda niisama uitmõtteid. Oma töid-tegemisi jäädvustasin pea kümme aastat käsitööfoorumis isetegija.net, kuid kuna sealse rikke tõttu läks kogu see ajalugu kaduma, siis oli aeg luua nii-öelda oma koht. Tore, kui leiad siit vaatamist, inspiratsiooni või ka uusi teadmisi.



Kolmapäev, 1. juuni 2022

Argine argipäev


Kevad kulgeb tegusalt palgatööga vaheldumisi köögis ja aias ning päevad mööduvad nõnda kiirelt, et katsu pea eest ära saada. Mõni pilt siis ilma pikema jututa tegemistest ja märkamistest.


Oravad on meil väga tihedad igapäevased külalised. Toredad loomakesed on nad küll, kuid kuna palju linde on avastanud, et aedadesse nii puukuuridesse kui ka -riitadesse on hea pesi meisterdada, siis paraku kaovad nende munad oravate söögiks - nii on see elu loomariigis. Aga musträstas ehitas meile pesa targasti jälle roniroosi sisse, kus ta nüüd usinasti haub.

Ka ei möödu peaaegu ühtki päeva nii, et ei näeks siili. Ju siis on elukeskkond nende jaoks kuidagi väga sobivaks muutunud - järelikult on turvaline ja palju toitu.

Hommikune siil ei lasknud ennast inimestest segada,
tegi oma tegemisi, sügas tagumise jalaga ühte külge ja kukkus külili,
siis ajas ennast püsti, sügas ennast teiselt poolt,
kukkus jälle külili ja upitas ennast taas püsti
ning jätkas oma tegemisi.
 
Nii ta meid rohu seest piilus.

Ning peitepilt "Kus on siil?".

Ammu pole meie kandis näha olnud kuldnokki, kuid tänavu on nad taas tagasi ja üks väike parv külastab aeg-ajalt meie aeda, sest toitu siin jagub. Tore on vaadata, kuidas nad maiustavad ja tikuvad üksteisega pahandama nagu noored kuked, et miks sa minu ussikese ära võtsid. Igavesti vahvad tegelased!

Nämma ussike.

Sõbralikult söögilaual...

... ja siis: "Mine otsi mujalt!"

Vahepeal muutus mu vanuse number tiba suuremaks ja lohutuseks tegin endale korraliku tordi. Lohutas hästi 😋


Mango-maasikatort.

Ja siis käisid külas armsad sugulased kaugelt Ameerikamaalt, kellele pakkusin muu hulgas Pavlova minikooke, mis kadusid nii kui niuhti.

Pööramata suurt tähelepanu ilule lõigun koogikestele
võimalikult palju maasikaid peale, et neid oleks ikka tunda.

Vahepeal oli ka viineripirukaisu, mis sai rahuldatud küllaga.

Tegelikult oli neid rohkemgi: osa tavalised, teistel täidiseks
sinep ja hapukurk, kolmandatel ketšup ja juust.

Esmaspäev, 11. aprill 2022

Köögikapi tuunimine ja õied toas


Köögimööblil on vanust praeguseks viisteist aastat ja tegelikult vajaks kõik uuendamist, kuid kuna igasugu force majeure'id on seda takistanud, siis tuunisin üht kappi nimega harjakapp (tänapäeval seesuguseid ilmselt enam ei tehta). Seni oli see üks suhteliselt mõttetu panipaik, aga mõni aeg tagasi tekkis korraga mõte, et sinna saab ju riiulid panna. Mõeldud - tehtud. Ning nüüd sain natuke hädavajalikku lisaruumi juurde.

Vaat selline kogu kõrguses kitsas lahtitõmmatav kapp.

Pildi tegin siis, kui olin jõudnud juba kaks riiulit paika panna.
Aga muidu rippusid kapis tõesti hari ja paar põlle ning tšudo-poti juhtmed.

Riiulid on tavalised lihtsad vannitoariiulid.
Riiuleid paika pannes tekkis mõte, et ka olemasolevad nagid saab
kenasti ära kasutada, ja nii jätsin ülemise riiuli ja nagide vahele ruumi.

Saingi sahtlites kultuurikihti natuke vähemaks 😀


Lisaks kevadistele aialilledele on õisi ka toas. Vahalillel on vanust juba üle kahekümne aasta. Varem oli ta üsna tagasihoidlik õitseja, kuid tundub, et kui panin talle mõne aasta eest jõulutuled ümber, meeldis see talle nii, et hakkas uhkelt õisi tegema. Aga võib-olla tõesti see tõesti ainult tundub mulle 😏



Aga orhidee kasvatas endale toredad õhkjuured ja uhkeldab suurte õitega.


Vaat sellised juured õhus.

Laupäev, 19. märts 2022

Elu kulgeb omasoodu


Vaatamata ärevale ajale ja nüüdseks juba tavapäraseks muutunud päeva algusele koos uudistega kulgeb elu omasoodu ning kevad on varsti käes. Õisi on aias juba omajagu.

Lumeroos.

Lumikellukesed.


Koos peatselt saabuva kevadega tähistas naabri vanaema 105. sünnipäeva ja kohe pidin jäädvustama selleks puhuks tehtud tordi ka, sest ausalt öeldes oli päris kummastav seda numbrit tordil vaadata. Meie kandis pole pikaealisus just haruldus, kuid sada ja enam on ikka üsna harv. Ühe naabri ema elas 102. aastaseks ja praegu siis teisel naabril vanaema 105. Palju õnne!




Kolmapäev, 12. jaanuar 2022

Looduse vingerpuss ehk uusaastaliblikas


Uus aasta algas ilusa ja lumise talvega ning mõnusate külmakraadidega. Alles 5. jaanuaril tervitas mind aknast niisugune pilt.


Ka eile paistis päike ja külmakraade oli õues kolmteist, mistõttu suur oli minu üllatus, kui kardinal päikesesära imetledes märkasin seal oma tiibu soojendamas üht uhket päevapaabusilma. Alguses tundus see kohutavalt uskumatu ja kutsusin teisedki vaatama - liblikas oli täiesti ehtne. Tegin pildi ja siis uurisin internetist, kuidas see sai võimalik olla ja kas ma saan liblikat kuidagi päästa.

Jaanuari- ehk uusaastaliblikas

Meie puhul juhtus see ilmselt nii, et kuna päevapaabusilmad talvel magavad, siis sattus üks unimüts küttepuudega tuppa, kus ta soojas ärkas. Õnneks selgus, et ärganud liblika võib viia tagasi samadesse tingimustesse, kus ta oli ja kus ta uuesti uinub. Nii viisingi ta õue kuuri tagasi ja tundub, et ta otsis endale seal uue mugava aseme. Talveunest ärganud liblikatest saab lugeda SIIT ja SIIT.
Mõistagi uurisin ka seda, mida tuppa sattunud liblikas tähendab. Tähendused võivad olla üsna vastandlikud, aga enamasti tähendavat see ikka õnne, ja see mulle sobib😎 

Kolmapäev, 29. detsember 2021

Aastalõpuheietus


Eks tuleb ikka ühe vahepunkt panna, et uus aasta saaks alata.
See aasta oli üldiselt hea ja tegus aasta. Taas sai nii mõndagi õpitud ja söögitegemise vallas tundub, et lõpuks on kringlitegemine käpas. Ausalt öeldes pole vist eelnevas elus nii palju kringleid ja stritsleid küpsetanud kui viimase poolaasta jooksul.

Singi-juustukringel

Õuna-kohupiimakringel

Šokolaadikringel

Ja veel aasta lõpus sünnipäevatort jõululapsele.

Aias oli palju tegemist, uute kogemuste omandamist ja kliimamuutustega kohanemist. Järgmiseks aastaks on osa plaane juba tehtud, kuid tahaks veel jõuda sellest aastast aianduse alamblogisse tagasivaate teha.


Isa sai 90. Sel puhul pidasime toreda peo
ja ausalt öeldes sai aeda esimest korda telk püsti pandud.

Kuid nii kui nipsti sai suvest talv ja saati rohke lumega, mis kord tuli ja läks ning siis jälle tuli, et vähemalt aastavahetusel meid rõõmustada. 

Lumerüüs jugapuu.

Kolkvitsia 'Pink Cloud' muutub talvel valgeks pilveks.

Harilik sarapuu 'Contorta' näitab oma tõelist ilu just talvel.

Kuradipuu on ilma lehtedeta nagu sale skulptuur.

Männimets, mida usin inimene tahab kangesti pargiks hooldada.

Ning tõeliseks rosinaks aasta lõpus oli toreda linnukese nägemine, kes õnnestus ka ehkki kehvakeselt, kuid siiski pildile püüda. Nimelt ajasime naabrinaisega tema aias juttu ja meie tähelepanu köitis tihaste sädistamine puu otsas. Arutasime siis, mis liiki tihased need on, kui minust teravama silmaga naabrinaine märkas, et puu otsas kükitab ka pisike kakk. Minu silmale nägi praeguses hämaras päevavalguses linnuke välja nagu väike rästas, aga pisukese pingutusega oli näha, et tegu ikka vähe teistsuguse sulelisega. Nagu ikka, palusin kakukest, et ta ootaks, kuni ma koju lippan ja fotoaparaadi toon. Too tuligi mu soovile vastu. Kuid valgust oli vähe ja kuna ma ei tahtnud linnukest välguga ehmatada, tuli esimene pilt üsna hale. Aga õnneks on võimalik tänapäeval pilte töödelda ja nii on ikka nii palju näha, et sai teine isegi tuvastatud - värbkakk. Teise pildi tegin välguga ja linnu kõhualune on ilusasti näha, kuid nagu arvata võis, ehmatas valgussähvatus kaku lendu. Ta jäi küll korraks pidama teisele puule, kuid siis läksin juba mina nii ähmi täis, et pildistamisest ei tulnud enam midagi välja. Aga aasta lõpuks rosin missugune! Kakk on ju tarkuse sümbol ja tarkust pole kunagi liiast😉

Värbkakk - hämarikulind.

Kõhualune aitas linnukese tuvastamisele kaasa.

Tarkust ja kainet meelt uuel aastal!



Reede, 24. detsember 2021

Ja ongi juba jõulud - lumised jõulud!


Kuna jõuluõhtusöök küla peal ja oma panus ettevalmistusi tehtud, jäi hetk aega ka enda jaoks. Üle pika aja on toredad lumised jõulud. Päev algas minu jaoks taas küpsetamisega, millele järgnes kiire lumerookimine, ning siis jälle kööki. Täna oli kavas ainult jõulutort, verivorstiralli on selleks korraks õnneks juba seljataga.

Vorste tegin nii pakse kui peenikesi.
Enda tehtud maitsevad ikka kõige paremad!

Klõpsasin ka paar pilti tänasest lumerohkusest.



Ning kui veel vaja tordiks ideed, siis retsepti leiad kokkamise alablogist.

Jõulutort Kreeka pähklite ja jõhvikatoormoosiga.

Kauneid ja rahulikke jõule!





Pühapäev, 5. september 2021

Seeneaeg


Tuletades ühe tuntud luuletuse põhjal:

Seenemikk, seenemikk,
küll sa oled imelik.
Oled väike, ülemeelik,
kübar peas ja seljas seelik.

Seda võiks öelda nii mõnegi seenekohta, aga maitsev seelikuga seen ja üks minu vaieldamatu lemmik on endiselt kitsemampel, mis ei jää mul ühelgi aastal korjamata. Tänavu tundub, et seeni on vähemalt hetkel palju ja valik on väga mitmekesine, nii et on, mida kohe pannile panna ja mida soolamiseks kupatada. Nagu juba eelnevalt olen öelnud, ei vea mind tavaliselt seente tuvastamisel alt minu nii-öelda seenepiibel ehk "400 Eesti seent", mille järgi õppisin äsja selgeks kollase ebaheiniku. Sedakorda oli foto järgi seda tuvastada raske, kuid kirjeldus oli väga hea. Kahjuks jäi endal pilt tegemata, sest enne jõudsid seened pannile. Samuti aitab tänapäeval internet, kust saab seeni otsida ladinakeelse nime järgi.
Ühesõnaga - tänavu tasub seenele minna!

Sellel hooajal leidsin jälle seelikuga iluduse metsšampinjoni,
mille üks kindel tunnus on aniisilõhn.
Kahjuks olid seened aga vaatamata ilusale välimusele
seest juba usside poolt nahka pistetud.
Viimane foto on ühest varasemast hooajast.






Üks näide tänavusest seenesaagist.
Paar pilti tehtud toas välguga ja paar õues loomulikus valguses.
Seelikuga kaunitarid on kitsemamplid
ning neile lisaks on ka tatikaid ja pilvikuid.