Ahju kütmine pealt süütamisega

Olin minagi veel mõnda aega tagasi üsna skeptiline küttepuude pealt süütamise suhtes, ehkki sellest on räägitud juba aastaid - suitsu tekkivat vähem ja põlemisefektiivsus olevat suurem. Viimase kohta ma öelda ei oska, kuid möödunud hooajal sai enamasti niimoodi köetud ja vähemalt ühte kõige uuemat ahju (samas ikkagi juba ligi kümneaastast), millel klaasuks, rangelt eranditult niimoodi. Ja ennäe! Tõepoolest, esiteks püsis ukseklaas märksa paremini puhas ja teiseks, kui korstnapühkija kevadel iga-aastast pühkimistööd tegi, imestas ta, kas me ikka talvel kütsime ka. Meil pole kunagi tahma kogusega just mingit erilist muret olnud, kuid just tolle uuema ahju lõõr oli kohe üllatavalt puhas. Seega tänavu jätkame samas vaimus ja eks kevadel selgub, kas lõõrid on endiselt puhtamad, kui varem.

Küttepuid ahju pannes püüan neile õhuvahed jätta ja neid mitte liiga tihedalt laduda. Peale jätan väikese süvendi, n-ö pesa, kuhu läheb natuke paberit ja paar-kolm pilbast. Pärast süütamist sööb tuli ennast tasapisi allapoole. Aga saab hakkama ka paberita, kui kasutada süütekuubikut, mille olen samuti tunnistanud väärt kraamiks.

Suvehooaeg hakkab lõppema

Suvi oli tegus, kuid seetõttu oli ka postitusi hõredalt. Nüüd püüan aianduses kokkuvõtteid teha ning taas purkidesse hoiustatud aiasaaduste ja muidki retsepte taas jagada.

Paraku oli ka kurb sündmus. Kahjuks lõppes blogi avapildil oleva minu armsa kiisu maine elutee ja nüüd silkab ta koos teiste kassidega pehmetel pilvedel. Pets oli üks igavesti vahva kiisu, rõõmus mängukaaslane koertele ning tubli jahimees, kes võttis rotti ja hoidis maja hiirevaba. Oma pererahvast hellitas Pets tugeva nurrumisega, ta jättis endast maha hulgaliselt toredaid mälestusi ja legende.
Tema pildialbum ning videod 1 ja 2.

Sügis 2006 - 05.07.2019

 

Viimane legend: kolm päeva pärast Petsi lahkumist mängisin aias taas fotograafi. Ühel hetkel hakkas musträstas mulle poseerima ja ma tegin suhteliselt ühes kohas päris mitu klõpsu järjest. Korraga jäi linnuke kepsutamise asemel kuidagi imelikult lösutama. Pärast arvutist pilte vaadates oli tema kõrval pildil kummaline roheline laik. Pilte olen teinud vist juba tuhandeid ning mõistagi on olnud ebaõnnestumisi, tekkinud päikeselaike ja udukogusid. Kuid sellist konkreetset värvilaiku pole ette tulnud - järelikult on tegu Petsi vaimuga, kes varitses lindu ise aru saamata, et on juba teispoolsuses. Vähemalt mulle meeldib asja niimoodi seletada.

 

Musträstas ja Petsi vaim.

 

Veel pilte Clarast. Kui ma ise aias, siis on ka koer alati saatjaks ja valvajaks kaasas. Kuna sai mõningaid taimi kaameraga jäädvustatud, tegin mõne klõpsu ka Clarast.

 

 

 

Vaat see on nüüd koer, kes on olnud mu kaaslaseks praeguseks juba kaheksa aastat.
Belgia lambakoer groenendael Clara Callista Dakota.