Hingedeajal tuli majja uus hing
Üks ütlemine on, et kass on kodu hing, ja nüüd on siis meie kodul taas hing nimega Martha, kes tuligi meile just hingedepäeva paiku. Tal on olnud seni mitu kodu, kuid loodame, et jõudis nüüd siis päriskoju.
Martha on umbes kuueaastane kiisuke. Praeguseks on ta oma uue elamisega üsnagi harjunud, aga avastamist nii ruumide kui ka iseenda osas on tal veel küllaga, sest ta maailm muutus oluliselt. Näiteks trepist tuli esimest korda ronida: alguses jõudis kiirustamisel tahtmine jalgadest ette ja nii ta mitu korda kõhuli käiski, kuid praeguseks on asi juba täiesti käpas. Ning käitub ta üsna koeralikult, käib kogu aeg kannul ja lamab üsna sageli lähedal põrandal. Samuti on ta üsnagi jutukas - no kohe tunda ja kuulda, et uus elanik majas.
Väga malbe ja leebena paistnud Marthal tundub olevat ka oma tõsisem pool, igatahes lasertäppi jahib ta niisuguse innu ja hooga, et võtab ta suisa puhisema. Ning kui täpike kadunud, siis muudkui valvab, et kust see järgmiseks välja ilmub. Tõenäoliselt jahiks ta hää meelega hiirt ja rotti, aga kuna ta on senini olnud vaid toakass, siis tahaksin, et see ka nii jääks. Ilma lapsepõlvekogemuseta õues pole kindel, et tal seal ohutu on.
Martha tuli Soovi kaudu.
Nägin pilti ja nii ta kohe mu mõtetesse jäi.
Pesa võttis kohe omaks,
justkui oleks kogu aeg selles maganud.
Ahju ääres on mõnus.
Marthale meeldib aknast välisilma uudistada ja
kui telekast kostavad lindude-loomade hääled,
venib tal kael pikaks.
Pesas on mõnus püherdada ja end üle selja rullida.
Üks lemmik-kohti on tal n-ö vokitoolis,
sest kõrvaltoolis teeb perenaine tööd.
