Aeg lendab

Alles oli uusaasta ja juba näitab ilm kevadisi märke. Kuigi tänavuse üsna rohelise talve kohta võib öelda, et oli sügistalv ja nüüd on kevadtalv.

Endiselt käin jalutamas koerata, mõnikord kaasas fotoaparaat. Ja nii olen tänavusi ilmamuutusi paar korda salvestanud.

Jaanuari teises pooles ja veel veebruari alguseski tundus, et tali jääbki taeva. Lilled aias juba õitsesid ja õitsevad siiamaani ning jalutuskäigul Pirita rannas andis talvisest olemist märku vaid madal päike, mis ei tahtnud üle männilatvade ulatuda. Ilm oli ilus ja sõrm muudkui vajutas kaamera päästikule. Mõistagi püüdis pilku Tallinna panoraam, aga ka looduse vägi oja näol, mis muidu suubus otse merre, kuid praegu jookseb kümnete meetrite pikkuselt piki randa, ning rohelise sambalaga kaetud puutüved, mis jäävad suvel märkamatuks.

Siis tuli järsk üleminek ja veebruari teisel nädalal saabus mõneks ajaks lumi. Hämaral õhtupoolikul oli aias justkui talvine muinasjutumaa.

Kiisu Martha kohta võib öelda, et nüüd on ta ehk täielikult rahunenud ja kodunenud. Kuigi alguses tundus meile elama asumine sujuv, siis tema praegune olek ütleb, et kõhelust temas oli. Tore kass on ta küll, no kohe väga koeralik: tahab kogu aeg juures olla, magab ja püherdab keset köögi põrandat ning on ka meeldivalt jutukas. Igatahes on tunda, et kass on majas.

Niimoodi Martha keset köögipõrandat magusasti tukub...

... ja mõnuga püherdab.

Paar stiilinäidet ka pesas magamisest.

Lihtsalt kade on teinekord vaadata,

kui magusasti võib üks kass põõnutada.

Muidugi virvendab ta aeg-ajalt arvutiekraani eest läbi

ja seab end kusagil läheduses asjade vahel-peal sisse.

Lõpetuseks ka suutäis magusat. Torditegu olen muutnud harvemaks, aga seda suurema mõnuga teen. Seda aastat alustasin tortidega oma lähemale pereringile.

Mahlane tort biskviidipõhjal, kaaslasteks maasika toormoos

ning virsiku- ja vaarikakompott.

Schwarzwaldi tordi ainetel valmistatud šokolaadi-kirsitort.

Nämma 😋