Kanakull koputas aknale

Nädal tagasi pühapäeval käis vastu köögiakent kops. Alguses arvasin, et ülevalt räästast kukkus sulaga lumi aknale. Aga siis nägin silmanurgast akna all lindu, suurt, kelle pikk triibuline saba ei viidanud sugugi tuvile, vaid märksa tõsisemale linnule. Siis keeras ta pead ja kõver nokk reetis, et tegemist oli kanakulliga, kelle oli ilmselt lindude söögimaja ligi meelitanud ja akna peegelduse tõttu oli ta vastu akent kopsanud. Nii lähedalt pole ma teda veel näinud, aga kahjuks pilti ei jõudnud teha, sest mõne hetke pärast lendas ta õunapuu otsa ja siis juba taas metsa poole.

Kuid aasta siis oli 2009, kui üks kanakull rappis meie õue peal tuvi. Vaatepilt oli eemale tõukav, ent samas ikkagi köitev - linnuelu oma eheduses. Ning kuna tegevus kestis üsna kaua, siis sai see ka jäädvustatud. Pildistatud läbi akna.

Imeilus talv

Tänavune talv on tõesti imeilus või ka võrratu, hunnitu jne. Kõikjal sätendab kristallimeri ja muudkui käiks fotokaameraga ringi ning jäädvustaks seda kaunidust. Kõike on aga raske pildile püüda ja nii tuleb seda ilu ikka ja jälle jalutuskäikudel nautida. Kõvemate külmakraadidega on isegi toredam õues olla, sest siis on õhk kuivem ning iseäranis päikesega ei taju ilma nii külmana.

Mõistagi tuleb jätkuks terve rodu pilte, kus loodusvaadetele sekka ka ikka toidutegemisi, ja koergi on kaamerasilma ette jäänud.

Alustuseks - vastlad on ukse ees ja ikka vähemalt kord tuleb vastlakukleid küpsetada ning ikka oma ennast tõestanud retsepti järgi. Kui mitte kiirustada ja lasta tainal nii alguses kui ka juba kukliteks voolituna korralikult kerkida, tulevad mõnusalt kohevad kuklid.

Ning nüüd siis talvisesse randa ja videvikueelsesse metsa, kus kommentaarid vast liigsedki.

    

No ja lõpetuseks ei saa läbi ilma tordita.

Talvel sobib kohvi kõrvale mocca-tort imehästi.

Siiliaasta on käes

Tänavuse aasta loom on siil ja loodan, et neid saab ikka rohkem näha kui mullu. Aga sügisel toimetas üks siilike päikeselaigus ja sättis siis end sinna mõnusalt tudule, kuniks koer teda uudistama läks.

Ühesõnaga - üks aasta on taas veerenud kaduvikku. Sündmustest on saanud mälestused ja mõned toimetamised on püütud piltidele. Oli lähiringis päris paljude juubelite aasta ja pidi seda siis ju tähistama ka.

Kaks ümmargust sünnipäeva, üks suur telk.

No ja tuleb välja, et kuigi nii palju indu suuremaid tegemisi ette võtta enam pole, sai torte tehtud üksjagu nii endale kui ka teistele. Omatehtud on ikka omatehtud!

Kergetele marjastele tortidele panin

aasta lõpus punkti jõhvikase jõulutordiga.

Kuna aasta algas lumiselt, siis haaras käsi paratamatult kaamera järele, sest mine tea, kui kauaks sellist kaunist talve jätkub.

1. jaanuari hommik.

Viimati sain sellise pildi teha 2011. aasta jaanuaris.

Lumerüüs aed.

Viggo lõbutseb lumes.

Alguses oli lumi talle nii võõras, et ta ei julgenud hädagi teha,

kuid nüüd on nina lumes tuhnimisest kogu aeg lumine.

Korralik kasukas laseb lumel lösutada.

Kes seal lume all küll elab?