Siiliaasta on käes
Tänavuse aasta loom on siil ja loodan, et neid saab ikka rohkem näha kui mullu. Aga sügisel toimetas üks siilike päikeselaigus ja sättis siis end sinna mõnusalt tudule, kuniks koer teda uudistama läks.
Ühesõnaga - üks aasta on taas veerenud kaduvikku. Sündmustest on saanud mälestused ja mõned toimetamised on püütud piltidele. Oli lähiringis päris paljude juubelite aasta ja pidi seda siis ju tähistama ka.
Kaks ümmargust sünnipäeva, üks suur telk.
No ja tuleb välja, et kuigi nii palju indu suuremaid tegemisi ette võtta enam pole, sai torte tehtud üksjagu nii endale kui ka teistele. Omatehtud on ikka omatehtud!
Kergetele marjastele tortidele panin
aasta lõpus punkti jõhvikase jõulutordiga.
Kuna aasta algas lumiselt, siis haaras käsi paratamatult kaamera järele, sest mine tea, kui kauaks sellist kaunist talve jätkub.
1. jaanuari hommik.
Viimati sain sellise pildi teha 2011. aasta jaanuaris.
Lumerüüs aed.
Viggo lõbutseb lumes.
Alguses oli lumi talle nii võõras, et ta ei julgenud hädagi teha,
kuid nüüd on nina lumes tuhnimisest kogu aeg lumine.
Korralik kasukas laseb lumel lösutada.
Kes seal lume all küll elab?
