Aeg lendab

Alles oli uusaasta ja juba näitab ilm kevadisi märke. Kuigi tänavuse üsna rohelise talve kohta võib öelda, et oli sügistalv ja nüüd on kevadtalv.

Endiselt käin jalutamas koerata, mõnikord kaasas fotoaparaat. Ja nii olen tänavusi ilmamuutusi paar korda salvestanud.

Jaanuari teises pooles ja veel veebruari alguseski tundus, et tali jääbki taeva. Lilled aias juba õitsesid ja õitsevad siiamaani ning jalutuskäigul Pirita rannas andis talvisest olemist märku vaid madal päike, mis ei tahtnud üle männilatvade ulatuda. Ilm oli ilus ja sõrm muudkui vajutas kaamera päästikule. Mõistagi püüdis pilku Tallinna panoraam, aga ka looduse vägi oja näol, mis muidu suubus otse merre, kuid praegu jookseb kümnete meetrite pikkuselt piki randa, ning rohelise sambalaga kaetud puutüved, mis jäävad suvel märkamatuks.

Siis tuli järsk üleminek ja veebruari teisel nädalal saabus mõneks ajaks lumi. Hämaral õhtupoolikul oli aias justkui talvine muinasjutumaa.

Kiisu Martha kohta võib öelda, et nüüd on ta ehk täielikult rahunenud ja kodunenud. Kuigi alguses tundus meile elama asumine sujuv, siis tema praegune olek ütleb, et kõhelust temas oli. Tore kass on ta küll, no kohe väga koeralik: tahab kogu aeg juures olla, magab ja püherdab keset köögi põrandat ning on ka meeldivalt jutukas. Igatahes on tunda, et kass on majas.

Niimoodi Martha keset köögipõrandat magusasti tukub...

... ja mõnuga püherdab.

Paar stiilinäidet ka pesas magamisest.

Lihtsalt kade on teinekord vaadata,

kui magusasti võib üks kass põõnutada.

Muidugi virvendab ta aeg-ajalt arvutiekraani eest läbi

ja seab end kusagil läheduses asjade vahel-peal sisse.

Lõpetuseks ka suutäis magusat. Torditegu olen muutnud harvemaks, aga seda suurema mõnuga teen. Seda aastat alustasin tortidega oma lähemale pereringile.

Mahlane tort biskviidipõhjal, kaaslasteks maasika toormoos

ning virsiku- ja vaarikakompott.

Schwarzwaldi tordi ainetel valmistatud šokolaadi-kirsitort.

Nämma 😋

Hingedeajal tuli majja uus hing

Üks ütlemine on, et kass on kodu hing, ja nüüd on siis meie kodul taas hing nimega Martha, kes tuligi meile just hingedepäeva paiku. Tal on olnud seni mitu kodu, kuid loodame, et jõudis nüüd siis päriskoju.

Martha on umbes kuueaastane kiisuke. Praeguseks on ta oma uue elamisega üsnagi harjunud, aga avastamist nii ruumide kui ka iseenda osas on tal veel küllaga, sest ta maailm muutus oluliselt. Näiteks trepist tuli esimest korda ronida: alguses jõudis kiirustamisel tahtmine jalgadest ette ja nii ta mitu korda kõhuli käiski, kuid praeguseks on asi juba täiesti käpas. Ning käitub ta üsna koeralikult, käib kogu aeg kannul ja lamab üsna sageli lähedal põrandal. Samuti on ta üsnagi jutukas - no kohe tunda ja kuulda, et uus elanik majas.

Väga malbe ja leebena paistnud Marthal tundub olevat ka oma tõsisem pool, igatahes lasertäppi jahib ta niisuguse innu ja hooga, et võtab ta suisa puhisema. Ning kui täpike kadunud, siis muudkui valvab, et kust see järgmiseks välja ilmub. Tõenäoliselt jahiks ta hää meelega hiirt ja rotti, aga kuna ta on senini olnud vaid toakass, siis tahaksin, et see ka nii jääks. Ilma lapsepõlvekogemuseta õues pole kindel, et tal seal ohutu on.

Martha tuli Soovi kaudu.

Nägin pilti ja nii ta kohe mu mõtetesse jäi.

Pesa võttis kohe omaks,

justkui oleks kogu aeg selles maganud.

Ahju ääres on mõnus.

Marthale meeldib aknast välisilma uudistada ja

kui telekast kostavad lindude-loomade hääled,

venib tal kael pikaks.

 

Pesas on mõnus püherdada ja end üle selja rullida.

Üks lemmik-kohti on tal n-ö vokitoolis,

sest kõrvaltoolis teeb perenaine tööd.

Suvi soe mõtetes läheb ...

    

Suvi soe mõtetes läheb,

sügis tuleb oma võluga,

kirevamaks aina elugi läheb,

midagi ilmas hakkab muutuma.

autor Lilia Järv

Need luuleread ilmestavad praegu mu elus toimuvat vast üsna hästi. Taas kaotus, seekord lahkus isa. Sel aastal on olnud kaotusi päris mitu, aga ju siis on elul varuks midagi uut. Ning sestap on ka sissekannetes tekkinud vahe. Tasapisi häälestan end ümber.

Üht peab ütlema - loodusel on kombeks tulevastest sündmustest märku anda, oskaks vaid neid märguandeid tähele panna. Ühes varasemas postituses kirjutasin talvisest liblikast ja mõtisklesin selle tähenduse üle. Nüüd hiljem võin öelda, et paraku minu jaoks ei tähendanud see head. Tänavuse suve alguses lendas musträstas täie hooga vastu krundi piiril oleva naabri kasvuhoone klaasi ja sai silmapilk surma. On ju ennegi linde vastu klaase lennanud ja õnnetul kombel hukkunud, kuid poole sajandi jooksul pole vastu neid klaase linde küll niimoodi lennanud. Sel hetkel isegi mõelnud selle üle, ent praegu tagantjärele... Oli see märguanne?

Samas on ka väga toredaid kohtumisi ja juhtumeid lindude, loomade ja putukatega, keda tänavuse suve jooksul olen näinud, ning mis on toonud hinge helgust ja pannud silma särama. Aeg-ajalt õnnestus piltegi teha.

Oksahunnikust möödudes kuulsin kõrva pirinat -

kiilid tegid väikseid kiile. Kiile on meil aias lendamas tõeliselt palju ja

see on tore. Nagu putukateadlane ütles, kus on palju kiile, seal on vähe sääski.

Kiriteod ja salu-vööttigu (koja huul pruun).

Viimane oli minu jaoks meie aias uus tegelane.

Muskussikk.

Sattus meie aeda tõenäoliselt küttepuudega.

Redutas puuriidal katte all.

Uurisin muskussiku kohta ja viisin ta metsa,

kus tema jaoks sobilik keskkond.

Juuli lõpus istutasin peenrasse veel üheaastaseid ilutaimi.

Toimetasin pikalt ja kui siis kastmiseni jõudsin, avastasin teiselt poolt

pojengipõõsast justkui siili naha - polnud ju prille ees.

Aga pannud prillid ette, selgus, et üks siilipoiss või -tüdruk

lihtsalt põõnutab maja seina ääres soojas.

Vahepeal üritas ennast küll kerra tõmmata, aga vajus ikka selili.

Lõpuks hakkas vihma tibutama, mille peale loomake võttis jalad alla

ja vudis minema.

Veel hakkasid oma erksa kuuega aias silma triiplutikad.

Eks need putukad pidin ka ikka tuvastama.

Rohelised haisulutikad elavad meil aias juba aastaid,

kuid neid lutikaid nägin esmakordselt.

Kuna üks petersell oli õitsema läinud ja

ka seemnete valmimiseni jõudnud,

siis meelitas see ilmselt neid tegelasi.

Siiamaani on pildid tehtud fotoaparaadiga,

mille suurendus on 12kordne.

Kaks viimast pilti on aga tehtud telefoniga,

mille suurendus on märksa võimsam.

Sai korra seenelgi käidud,

sest hing ihkas kitsemampleid.

Aga suur oli mu üllatus, kui üht pilvikut lähemalt silmitsedes avastasin nälkja,

kes on suure tõenäosusega võõrnälkjas.

Kõrvutasin teda kohaliku kollase teeteoga, aga no ei ole see.

Olin küll kuulnud jutte, et kohalikus metsas on võõrliik end sisse seadnud,

kuid senimaani polnud ühtki isendit kohanud.

Meeldetuletuseks kohalik kollane keldritigu,

kes on saledama kehaga hea tegelane ja tegutseb nagu suur vihmauss.

Sattus meie aeda ilmselt kõdusõnniku kottidega ja

on leidnud, et siinne elukeskkond sobib talle.

On üha haruldasem ja palutakse mitte hävitada.