Suvi soe mõtetes läheb ...
Suvi soe mõtetes läheb,
sügis tuleb oma võluga,
kirevamaks aina elugi läheb,
midagi ilmas hakkab muutuma.
autor Lilia Järv
Need luuleread ilmestavad praegu mu elus toimuvat vast üsna hästi. Taas kaotus, seekord lahkus isa. Sel aastal on olnud kaotusi päris mitu, aga ju siis on elul varuks midagi uut. Ning sestap on ka sissekannetes tekkinud vahe. Tasapisi häälestan end ümber.
Üht peab ütlema - loodusel on kombeks tulevastest sündmustest märku anda, oskaks vaid neid märguandeid tähele panna. Ühes varasemas postituses kirjutasin talvisest liblikast ja mõtisklesin selle tähenduse üle. Nüüd hiljem võin öelda, et paraku minu jaoks ei tähendanud see head. Tänavuse suve alguses lendas musträstas täie hooga vastu krundi piiril oleva naabri kasvuhoone klaasi ja sai silmapilk surma. On ju ennegi linde vastu klaase lennanud ja õnnetul kombel hukkunud, kuid poole sajandi jooksul pole vastu neid klaase linde küll niimoodi lennanud. Sel hetkel isegi mõelnud selle üle, ent praegu tagantjärele... Oli see märguanne?
Samas on ka väga toredaid kohtumisi ja juhtumeid lindude, loomade ja putukatega, keda tänavuse suve jooksul olen näinud, ning mis on toonud hinge helgust ja pannud silma särama. Aeg-ajalt õnnestus piltegi teha.
Oksahunnikust möödudes kuulsin kõrva pirinat -
kiilid tegid väikseid kiile. Kiile on meil aias lendamas tõeliselt palju ja
see on tore. Nagu putukateadlane ütles, kus on palju kiile, seal on vähe sääski.
Kiriteod ja salu-vööttigu (koja huul pruun).
Viimane oli minu jaoks meie aias uus tegelane.
Muskussikk.
Sattus meie aeda tõenäoliselt küttepuudega.
Redutas puuriidal katte all.
Uurisin muskussiku kohta ja viisin ta metsa,
kus tema jaoks sobilik keskkond.
Juuli lõpus istutasin peenrasse veel üheaastaseid ilutaimi.
Toimetasin pikalt ja kui siis kastmiseni jõudsin, avastasin teiselt poolt
pojengipõõsast justkui siili naha - polnud ju prille ees.
Aga pannud prillid ette, selgus, et üks siilipoiss või -tüdruk
lihtsalt põõnutab maja seina ääres soojas.
Vahepeal üritas ennast küll kerra tõmmata, aga vajus ikka selili.
Lõpuks hakkas vihma tibutama, mille peale loomake võttis jalad alla
ja vudis minema.
Veel hakkasid oma erksa kuuega aias silma triiplutikad.
Eks need putukad pidin ka ikka tuvastama.
Rohelised haisulutikad elavad meil aias juba aastaid,
kuid neid lutikaid nägin esmakordselt.
Kuna üks petersell oli õitsema läinud ja
ka seemnete valmimiseni jõudnud,
siis meelitas see ilmselt neid tegelasi.
Siiamaani on pildid tehtud fotoaparaadiga,
mille suurendus on 12kordne.
Kaks viimast pilti on aga tehtud telefoniga,
mille suurendus on märksa võimsam.
sest hing ihkas kitsemampleid.
Aga suur oli mu üllatus, kui üht pilvikut lähemalt silmitsedes avastasin nälkja,
kes on suure tõenäosusega võõrnälkjas.
Kõrvutasin teda kohaliku kollase teeteoga, aga no ei ole see.
Olin küll kuulnud jutte, et kohalikus metsas on võõrliik end sisse seadnud,
kuid senimaani polnud ühtki isendit kohanud.
Meeldetuletuseks kohalik kollane keldritigu,
kes on saledama kehaga hea tegelane ja tegutseb nagu suur vihmauss.
Sattus meie aeda ilmselt kõdusõnniku kottidega ja
on leidnud, et siinne elukeskkond sobib talle.
On üha haruldasem ja palutakse mitte hävitada.
