Operaator Kõps linnuriigis
No mida muud ikka teha, kui linde jälgida. Aga huvitav ju. Nad on igavesti vahvad.
Näiteks paar päeva jälgisin, kuidas musträstad meisterdasid taas roniroosipõõsasse pesa. Ja tänavu õppisin jälle ka uue linnu. Nimelt hakkas kõigepealt kõrvu väga iseloomulik lauluviis vi-tiitsu-tiitsu või kuidas iganes keegi seda kuuleb, mille peale hakkasin otsima, kes see tegelane olla võiks. Lõpuks tabasingi ta traadil istumas ja esimesed klõpsud said kiiresti läbi akna tehtud, sest ega need väikesed modellid malda ju oodata, millal sa kaameraga õue jõuad. Internetiotsing aitas ja selgus tegu on karmiinleevikesega (Carpodacus erythrinus). Nende linnukeste elu kirjelduse järgi võib aimata, et meie aias on ka nende pesa, sest isaslind on selle territooriumi oma lauluga ära märkinud. Samuti nägin täna üht paari köögi akna all mängimas või pulmitamas. Vaat siis.
Istus teine nagu väike tuletukk traadil ja vilistas uhkelt.
Ka lennates näeb karmiinleevike oma punase sulestikuga
välja nagu miniatuurne fööniks.
Sellel fotol noka järgi kenasti näha,
et linnuke kuulub vintlaste sugukonda.
Karmiinleevike armastab laulda kõrgetes kohtades
ja nii vilistabki ta sageli praeguseks meie ümbruskonna
üheks kõrgemaks puuks sirgunud nulu tipus, nagu siin pildil,
või õunapuu kõrgeimal oksal.
Aga mõistagi on kohal ka teised tavapärased elanikud, keda püüan ikka jäädvustada.
See nulu tipp meeldib varestele samuti.
Vana kaamera teeb päris hääd tööd.
Kaelustuvisid on minu silma järgi tänavu erakordselt palju.
Ning kuldnokk tegutses aias ja, olles toidu otsimisega ametis,
laskis end iga kandi pealt pildistada.
