Köögi idüll ja kutsikaelu

Eks ma ikka köögis üsna palju aega veedan ja seal vaikselt toimetan. Kui saab aias pilte klõpsitud, siis juhtub ka köögis teinekord kaamera käepärast olema.

Purkide taaskasutus.

Tore oli neid korraga nii palju rivis vaadata.

Mõnikord õnnestub taluturult pardimune saada ja

küll tuleb nendest hää majonees!

Väga mõnusad suvised ampsud,

lihtsalt kurk ja singivõie.

Ning siit sujuvalt üle kutsikaelule. Viggo kasvab hoogsalt, harjub oma uue kodu ja pererahvaga, kuid võõraste suhtes on üsnagi umbusklik. Sellega tuleb ilmselt kõvasti vaeva näha, et ta ka teisi inimesi aktsepteerima hakkaks. Aga ta ju alles täitsa titt. Muidu on ta üks igavesti vahva koerapoiss, parajalt rahulik, kuid samas energiat jagub. Tore vaadata, kuidas ta mõnikord mööda aeda ringi kihutab, justkui tahaks hüüda: "Ma olen vabaaa!"

Viimasel ajal on köögi aknapealne Martha lemmikkoht

ja Viggo tulles veetis ta alguses mõne päeva peamiselt seal.

Esimesed päevad käisid nii Viggo kui ka Martha mõlemad

ettevaatlikult mööda seinaääri, kuid praeguseks on nad

teineteisega enam-vähem leppinud.

Eks Viggo on mõned korraga kassi käppa tunda saanud,

aga ta kasvab silmanähtavalt ja peatselt jõujooned muutuvad.

Ega nad suurteks mängusemudeks saa,

aga näha on, et ilmselt suudavad teineteist austada.

Viggo on tubli ja saab puhtuse hoidmisega piisavalt hästi hakkama,

nii et vaibad püsivad peaaegu puhtad.

Ning mänguasju ta armastab ja nohistab nendega omaette.

Kanaga armastab üksi madistada.

Murumängud palliga ja kõige juurde käib juba vaikselt

ka lihtsamate käskude õpetamine.

Taas uus neljajalgne pereliige

Blogi õigustab jälle oma nime :) Sai kaua otsitud ja mõeldud. Ega see kerge olnud, kuid lõpuks saabus meie perre taas Leedust taas Belgia lambakoer, aga sedakorda tervuren ja pealegi veel poiss. No lihtsalt ei kujutanud mõnda teist tõugu enam ette ning see lõpuks otsustavaks saigi.

Nimeks tal Very Vigorous alias Dakota ehk lihtsalt Viggo. Koerapoisil on vanust alles nädal üle kahe kuu, aga pärast mõnepäevast uue koduga harjumist on ta juba päris hakkaja ja tegus.

Siin on poiss veel lontkõrv.

Kuid praeguseks on poisil juba mõlemad kõrvad kikkis.

Mustpeanälkjas ja kollane keldritigu

No mis sa kostad või kus sa pistad! Aga ega lõppeks ilmselt keegi võõrliikidest aias pääse. Alguses oli ehmatus suur, kui mõni aasta tagasi avastasin oma aiast suure nälkja, kes osutus siiski kodumaiseks kollaseks keldriteoks, kellest kirjutasin. Kuid mullu leidsin ühe mustpeanälkja ja tänavu juba kümmekond isendit. Kuigi viimasel ajal ostan taimi väga vähe, siis kuidagi on see nälkjas end mõne potiga mu aeda vaikselt sokutanud ja ka paljunenud. Mõistagi korjasin nad kokku ja hävitasin, sest omamaiste tigudegagi on vaeva küllalt. Edaspidi hoian silmad lahti ja loodan ka kodumaistele nälkjatele, kes pidavat võõrliikide mune sööma. Nii et hoian hoolega kollast keldritigu.

Pildiline näide ka. Tausta valisin natuke pahasti, aga küllap ikka aru saab.

Mustpeanälkjas ja kollane keldritigu,

esimene võõras, teine oma.

Meie oma kollane keldritigu on nagu suur vihmauss,

kes toitub kõdust ja söövat ka võõrliikidest tigude mune.

Seevastu väiksem mustpeanälkjas maiustab taimede kallal.