Mitte just päris operaator Kõps ...

... aga vahepeal olen aeg-ajalt ikka fotokaameraga ringi käinud ja üht-teist jäädvustanud, kuid pildid ei taha kuidagi blogisse jõuda. Nüüd kuumusetardumusest ärganuna püüan asja parandada.

Juba mai alguses said musträsta pojad nii suureks, et lahkusid pesast oma elu peale. Nüüd tundub, et meil on oma kodurästad - igatahes peremehetsevad aias ja inimest ei pelga. Üldse on meil linnuelu päris huvitavaks läinud ja millegipärast tikuvad igasugu sulelised meil aias pesitsema. Hallrästa pesa küll ei tuvastanud, aga aias ta patseeris ja poseeris.

Linavästrik tegi puuriida alla pesa, kuid tema oli nii väle, et ma ei püüdnudki teda pildile saada ja pesa oli samuti hästi peidetud.

Rasvatihased suvitavad agaralt ja tegid pesa meie aia piiril asuva naabri kuuri katuse alla. Mõni päev enne poegade lahkumist sain ka nende toitja pildile. Päris vahva oli seda pesa vahet saalimist vaadata.

Tordi tegemist olen harjutanud. Nii mul endal kui ka meespoolel tiksus jälle üks aastaring täis ja millal siis veel maasikatorti teha kui mitte selle marja hooajal. Küllap vaatamata soojast ilmast tingitud isu kahanemisele ka mõni uus ja retsept "Kokkamisse" jõuab. 

Ning loodetavasti saab ka "Aiandus" varsti täiendust. Ilm teeb imetrikke ja taimed elavad mingit uut elu, õitsedes siis, kui nemad seda heaks arvavad. Väikeseleheline sirel, mille tavaline õitsemisaeg peaks olema jaanipäeva paiku, oli selleks ajaks juba peaaegu õitsenud. Täisõies oli ta juba juuni esimeses pooles. Kui vaid pildi kaudu saaks lõhna edasi anda, sest too isend on üks uimastavama lõhnaga sireleid.

Mõistagi jäi kaamerasilma ette ka Clara.